Makramee taastulek, makramee lahkumine

Paistab, et makramee hakkab taas moodi tulema. Hilja-aegu märkasin kusagil reklaami kursustele, kus õpitakse sõlmima makrameetehnikas hoidjat taimepoti riputamiseks. Mäletan, kuidas mu ema neid 1980. aastatel tegi. Eks tegin tema kõrval minagi. Peamiselt kasutas ta selleks heinapallinööri. Seda saadi teadagi kuidas – tuttavate kaudu. Ma ei tea, et heinapallinööri oleks poes müügil olnud. Meie vist kasutasime toona nende hoidjate nimetusena sõna “riputi”.

Nagu tublile käsitöölisele kohane, ei teinud mu ema ühtki eset täpselt õpetuse järgi, vaid ikka midagi lisades ja midagi ära jättes. Ühele lillepotile mõeldud hoidjate kõrval tegi ta laest maani ulatuvaid kolmekordseid allapoole laienevaid riputeid, mille kõrgus oli 2,5 meetrit. Kõige alumine mahutas õige mitu lillepotti ja selle läbimõõt oli umbes 80 cm. Üks selline kolmekordne oli meil kodus aga ühel hetkel tüdines ema sellest ja küllap andis kellelegi ära. Alles on sellest vaid konks elutoa laes.

Ema sõbranna tütar tegi makrameetehnikas peenikesest kapronlõngast ehteid. Mulle kinkis ta ühe helesinise kaelakee ja valge öökulli, mis samuti on mõeldud ehtena kaelas kandmiseks.

Ema kodu seinal on veel alles tema sõlmitud makrameetehnikas öökull-tasku. Ma ei tea, kas see seinatasku on tehtud mõnest ajakirjast saadud õpetuse järgi või mõtles ta selle ise välja “pookides” öökullile tasku külge.

Pidasin plaani anda see öökull Ajaloomuuseumi kogusse näitena 1980. aastate käsitööst ja olmest. Kaalusin, millises kogus oleks talle õigem koht – kas tekstiilikogus, kuhu ta võiks tehnika poolest sobida, või kultuuriloolises kogus, kus oleks materjali poolest talle õigem koht. Kui hakkasin taskut pildistamise ajaks tühjendama, siis pudenes ühest põgusast puudutusest osa öökulli ühest “kõrvast” tolmuks. Nüüd ei julge ma teda enam puudutada ja eks ta sinna seinale jääb. Muuseumil ei ole mõtet võtta oma kogusse eset, mis peatselt hävib. Kardetavasti saabub öökulli ajalik lõpp õige pea ja mälestuseks jääb vaid foto.

Rubriigid: Ajaveeb | Sildid: , | Lisa kommentaar

Noppeid näituselt “Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis”

Kumu
06.12.19–26.04.20
Kuraatorid: Tiina Abel, Anu Allas
“Näitus keskendub Eesti ja Soome naiskunstnike loomingule 19. sajandi keskpaigast kuni 1950. aastate lõpuni. Lai ajaline haare lubab pöörata tähelepanu mitmetele naiskunstnikega seotud teemadele ja aitab vaatajate ette tuua seni väärilise tähelepanuta jäänud teosed. Näituse eesmärk on esile tõsta naise ja naiskunstniku eneseteadlikkuse kujunemise ja kunstiprotsessidega kohanemise viisid.”

Jõudsin seda näitust külastada põgusalt enne karantiini. Näitus oli tõeliselt mahukas ja välja oli pandud väga palju väga head kunsti. Plaanisin teha veel ühe pikema külastuse, aga kahjuks tuli karantiin vahele. Näituse viimane päev on 26. aprillil, kuid vaatama seda kahjuks ei pääse.

Kogu ekspositsiooni teemal ma sõna ei võta. Esiteks ei saanud ma süveneda kogu näitusesse ja teiseks ei ole ma pädev rääkima kujutava kunsti teemal. Panen siia kirja mõtted, mis mul tekkisid seoses ühe fotoga ja tekstiilide väljapanekuga selle näituse raames.

Nimetu pastoriproua

Näitusesaalis on mitu kogumit fotosid. Nende fotode eesmärk jäi mulle mõnevõrra arusaamatuks. Kui viimastes kogumites on fotodel naiskunstnikud, siis esimesed arvatavasti näitavad naisetüüpe ja naiste tegevusi. Paljud naised fotodel on anonüümsed – nende isikud kas ei ole tuvastatavad või on nad teada, aga nende nimesid ei ole fotode kirjeldustes ära toodud.

Hoopis huvitav lugu on esimeses kogumis oleva fotoga “Pastor Meyeri abikaasa (snd Holst) 1860. aastad”. Pole midagi parata aga sõnad “kirik” ja “pastor” teevad mu meele erksaks. Ehk vist seepärast see foto mu erilise tähelepanu võitis. Õhtul kodus uurisin, kes see “pastori abikaasa” on. Kuna vajalikke leksikone ei olnud mul käepärast, siis pidin piirduma internetis saada olevate andmebaasidega. Nime tuvastamiseks kulus 35 minutit. Marie von Holst sündis 1829. aastal. 1854. aastal abiellus ta Puhja koguduse pastori Georg Julius Theodor Meyeriga. Marie suri aastal 1878.

Eesti Ajaloomuuseum AM F 17981:86 (foto: MuIS)

On omamoodi kummastav, et näitusel, mis tähtsustab naisi, räägib nende eneseteadvusest ja tõstab esile nende rolli, on Marie Meyer defineeritud oma abikaasa kaudu kui “Pastor Meyeri abikaasa” ilma tema eesnime nimetamata. Põhjus on lihtne – ta ei kuulu “meie inimeste” hulka. Selle näituse “meie inimesed” on naiskunstnikud ja nemad väärivad isiksustena esile tõstmist. Olen seda juba ammu täheldanud, et mingi rühma inimeste õiguste eest võitlemine käib pahatihti käsikäes sellesse rühma mitte kuuluvate inimeste õiguste ignoreerimisega.

Muidugi ma tean, et pildi allkiri “Pastor Meyeri abikaasa (snd Holst)” on võetud otse MuIS-ist aga nagu ma juba Vanda Juhansoo näituse puhul kirjutasin, siis MuIS-is olevaid andmeid tuleb kontrollida ja vajadusel täiendada. MuIS-i täitjad (kelleks on enamasti koguhoidjad) püüavad olla faktitäpsed nii palju, kui see on nende võimuses, kuid enamasti ei ole neil aega uurimistööks. Uurimistöö jääb ikkagi nende kanda, kes kasutavad MuIS-i teadustöö tegemise, raamatu kirjutamise või näituse koostamise eesmärgil.

Naiskunstnike sekka eksitatud

Loomulikult pälvis näitusel mu kõrgendatud tähelepanu ka tarbekunstinurgake ja eelkõige seal eksponeeritud tekstiilid.

Tekstiilide väljapanek jagunes selgelt kaheks – seintel olid tuntud ja tunnustatud tekstiilikunstnike Mari Adamsoni ja Leesi Ermi vaibad. Nende läheduses vitriinis oli Vanda Juhansoo tikitud linik. See eraldas mõtteliselt vaipadest ülejäänud tekstiilid – Lisette Vunderi, Olga Penderi, Helene Tennmanni, Marta Tääker-Vaguri ja Elss Hindreuse valmistatud erinevates tehnikates ilusad tarbetekstiilid.

Esimesena torkas silma, et neist viiest nelja puhul ei olnud märgitud sünni- ja surma-aastat. Otsisin kodus nende kohta teavet, kuid tulemus oli kesine (sünni- ja surmaajad õnnestus küll enam-vähem tuvastada). Ükski viiest ei ole esindatud “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis”. Kui nüüd nende töödest rääkida, siis Helene Tennmanni valmistatud süstikpitsist linik ei ole kindlasti autorilooming. Tegemist on väga laialt levinud mustriga, mis on raamatutes ja ajakirjades ilmunud, ning mida teevad juba üsna algajad süstikpitsi valmistajad. Enam-vähem sama võib öelda Olga Penderi heegeldatud naistesõrmikute kohta. Ülejäänud tööd – fileetehnikas, heegeldatud ja hedebotikandiga linakesed ning taskurätikuhoidja ja paelpitsist detailid – võivad olla tegijate enda välja mõeldud, kuid nende mustrid võivad sama hästi pärineda mõnest mustriraamatust, milliseid toona väga palju ilmus.

Nende viie naise tekstiilitööde eksponeerimine selle näituse raames jääb minu jaoks arusaamatuks. Kui on naiskunstnike loomingu näitus, siis peaksid olema väljas naiskunstnike tehtud tööd. Sellisel juhul on õigustatud ju ka nende kooli-aegsed tööd, mil kunstnik alles arenemisjärgus. Kui aga inimesed ei ole tegutsenud kunstnikuna ja tõenäoliselt ei ole see neil kunagi eesmärgiks olnudki ning kõnealused tööd on ilus näputöö, aga mitte omapärane ja uudne kunstiteos, siis ei peaks minu meelest nende töid sellele näitusele välja panema. Või siis oleks võinud olla selgitav tekst, miks just need inimesed ja nende tööd eksponeeritud on.

Tarbekunstinurgakese seinal olevast tekstist võis lugeda: “Naiste hariduse ja kutseoskuste taseme tõstmiseks rajatud käsitöökoolide tegevuse tulemusel tekkisid 20. sajandi alguses eeldused professionaalse tarbekunsti sünniks.” Küllap jah aitasid käsitöökoolid tarbekunsti kujunemisele kaasa aga neist viiest naisest oli näitusel märgitud vaid Olga Penderi puhul, et ta õppis Loiuse Rebenitzi käsitöökoolis. Ülejäänud nelja puhul teave kooli kohta puudub. Võib olla omandasid nad oma oskused hoopis emalt, mõnelt teiselt naiselt või käsitööajakirjadest? Järgmine lause väljapanekut tutvustavas tekstis kõlab: “Louise Rebenitzi käsitöökooli, Tarbekunsti Ateljee ning paljude teiste ühingute, koolide ja ateljeede algatusel omandasid naised eeskujulikud tööoskused ja hakkasid mõjutama elukeskkonna ilmet.” Siinkohal vaidlen ma vastu – naised on läbi sajandite mõjutanud elukeskkonna ilmet. See ei ole alguse saanud 20. sajandi hakatuses. Mõelgem meie rahvarõivastele ja teistele etnograafilistele tekstiilidele. Kusjuures naised ei kujundanud mitte ainult elukeskkonna ilmet, vaid ka oma meespere väljanägemist. Samuti mõjutasid ümbritseva ilmet mõisa ja pastoraadi naispere ja linnanaised.

Meestesärk, arvatavasti Kirbla kihelkonnast, valmistanud Kristine Holts, Eesti Rahva Muuseum, ERM A 1018:68 (foto: MuIS)

Aga tagasi näituse juurde – nende viie naise asemel võinuks olla eksponeeritud Vida Pääbo-Juse, Linda Ormessoni, Silvia Vasmuthi, Amarta Lüüsi, Anita Laigo, Ellen Hanseni või mõne teise tol perioodil tegutsenud naiskunstniku looming.

Siidrätik, tekstiilikunstnik Silvia Vasmuth 1951. a., Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum ETDM _ 14532 Te 1008 (foto: MuIS)

Nõnda siis ei tea ma, mida arvata – kas tekstiilikunsti teema käis näituse kuraatoritele üle jõu või ei olnud neil aega süveneda või oli neil kindel mõte, mis küll näitusel väljendatud ei saanud. Minu jaoks oli seda väljapaneku osa natuke kurb vaadata.

Kuna näitus keskendus Eesti ja Soome naiskunstnike loomingule, siis oleks olnud väga põnev näha eesti tekstiilikunsti kõrval ka soome tekstiilikunsti. See oleks aga selle näituse mahu paisutanud veelgi suuremaks ja ei oleks seetõttu mõistlik olnud. Ma ei kurda ka praeguse tarbekunsti-väljapaneku väiksuse üle. Pigem tunnustan tegijaid, et nad tarbekunsti põgusaltki selle näituse raames ära märkisid.

Kunstimuuseum on küll karantiini tõttu suletud aga vist ühena esimestest korraldas virtuaalse näitusetuuri. Seda sai jälgida Facebooki vahendusel ja see on ka järelvaadatav. Muidugi ei võimalda ringkäik sellist süvenemist ega elamust nagu iseseisev vahetu näitusekülastus. Siinkohal tuleb ikkagi kiita muuseumit kiire tegutsemise eest ja selle eest, et nad andsid inimestele lootust – ka keerulistel aegadel saab edasi tegutseda ja kunsti nautida. Minus süvendas ringkäik kahetsust, et ma teist korda näitusele ei jõudnud aga midagi pole parata. Vast ehk sain tarkust edaspidiseks, et ei maksa olulisi asju kaugele edasi lükata.

P.S.

Tänan Tartu Pauluse kiriku õpetajat Kristjan Luhametsa, kes minu jaoks karantiini ajal oma isiklikust raamatukogust raamatu välja otsis ja vajalikust leheküljest mulle foto saatis. Kui on tarvis saada teavet Tartu kandi vaimulike või kirikuloo kohta, siis on Kristjan Luhamets kindlasti see, kelle poole tasub nõu küsimiseks pöörduda.

Rubriigid: Ajaveeb | Sildid: | Lisa kommentaar

“Kunstnik või kummaline naine? Vanda Juhansoo”. Pärast näitust.

Selle teksti kirjutasin põhiosas valmis märtsi algupoolel. Siis tuli koroona ja karantiin, mis viis mõtted hoopis mujale. Panen selle siiski siia ülesse. On ju Vanda Juhansoo looming aegumatu ja tema kohta kirjutatut loetakse ka edaspidi.

Tuntud või tundmatu?

Suur tänu kõigile, kes mu eelmist kirjatükki “Vanda Juhansoo näitusesaalis” kommenteerisid. Vestlustest koorus minu jaoks vastus küsimusele, kas Vanda Juhansoo on tuntud või tundmatu. Arvan, et ta on tuntud tekstiilikunstnikele, käsitöölistele, tekstiilitööga kokku puutuvatele etnoloogidele ja neile, kes on tema Valgemetsa kodu külastanud. Tundmatu on Vanda Juhansoo kunstnike jaoks ja vist ka valdava osa kunstiteadlaste jaoks. Esmane järeldus siit on, et kõigile Eesti kunstitudengitele tuleks rääkida Eesti kunstiajaloo aine raames ka tarbekunsti ajaloost. Tulevastele kunstiteadlastele eeldatavasti Eesti tarbekunsti ajalugu õpetatakse. Ehk vajab see teema ülikoolis siiski põhjalikumat käsitlust.

Huvitav oli vaadata, millele erinevad inimesed Vanda Juhansoo puhul tähelepanu pööravad. Kui näituse kuraatorid küsisid intrigeerivalt, kas Vanda Juhansoo oli kunstnik ja tõdesid: “Asjaolude sunnil pühendus Vanda Juhansoo lõpuks täielikult kunstiõpetaja elukutsele /…/”, siis Heie Marie Treier kirjutas Facebooki kunstihariduse gruppi KUHI näituse kohta hoopis nõnda: “Kunagise kunstiõpetaja taasavastamine. Kunstiõpetuse ajalugu pole meil kirjutatud ja tundub, et olulisi kunstiõpetajaid pole eriti dokumenteeritud. Siin on aga ühele kunstiõpetajale pühendatud näitus Tarbekunsti ja Disaini muuseumis ning temast räägitakse saates OP.” Taas Vanda Juhansoo tegevus hoopis teisest vaatenurgast vaadatuna – esmatähtis on tema tegevus kunstiõpetajana! Mul on hea meel, et selle näituse tulemusena on esile tõstetud ja väärtustatud (kunsti)õpetaja ametit.

Taaskord kolme töö autorsusest

29. veebruaril toimunud kuraatorituuril vastas Rebeka Põldsam minu eelmises kirjatükis esitatud väidetele mõnede näitusel olevate tööde autorsuse kohta. Ta ütles, et tema arvates on tanulintide autor siiski Vanda Juhansoo ja põhjenduseks tõi ta, et tanulintidel kujutatud motiivid on Vanda Juhansoole omased. Siin ma jään küll oma seisukoha juurde. Olen nõus, et motiivid on Vanda Juhansoole omased, aga tikkimisviis küll mitte. Huvitavalt ja teisest vaatepunktis sõnastas sama seisukoha üks näituse külastaja. Pärast kuraatorituuri seisin maalitud tooli juures ja mõtisklesin omaette. Ootamatult kuulsin üht repliiki – üks naine mu kõrval ütles oma kaaslasele: “See, kes tikib selliseid siniseid paelu, ei joonista niimoodi sõrmega.” Lisaks eelnevale tuleks siinkohal meenutada, et Vanda Juhansoo ei tikkinud kahte ühesugust asja. Need tanulindid on aga just kaks ühesugust tekstiili.

Vaiba (ETDM R_ 12063 47907 j Te) kohta ütles Rebeka Põldsam, et kuna Vanda Juhansoo tegi enne sõda osaühingu “Kodukäsitöö” kaudu ka tellimustöid, siis see vaip võib olla üks neist töödest. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum on aga selle vaiba dateerinud aastatesse 1955-1960. “Kodukäsitöö” tegutses teatavasti enne sõda. Nii, et mine võta kinni, kuidas lugu selle vaiba autorsusega on.

Vaip

Padjast Rebeka Põldsam ei rääkinud. Näitusesaalis uuesti seda vaadates avastasin sealt mõned hilisemad pisted. Võimalik, et need on Vanda Juhansoo teinud laguneva tikandi parandamise eesmärgil. Seega siis ikkagi vist on Vanda Juhansoo käepuudutus vähesel määral ka selle padja juures.

Tore oleks kuulda või lugeda kellegi kolmanda arvamust nende tekstiilide autorsuse kohta. Taas pean tõdema, et Vanda Juhansoo looming vajaks tõsist süvitsiminevat uurimust.

Vanda Juhansoo Eesti ajakirjanduse vaatevinklist

Näitusega käsikäes ilmus Vanda Juhansoost ajakirjanduses mitu artiklit erinevatelt autoritelt. Vaatlen neid ilmumise järjekorras.

29. jaanuari ajalehes “Eesti Ekspress” ilmus artikkel “Enda pilli järgi tantsides” Anne Vetiku sulest. Ilmselgelt on ta Vanda Juhansoost vaimustatud. Aga ta laseb oma fantaasial lennata kirjutades Vanda Juhansoost oma isiklikest tõekspidamistest ja eelistustest lähtudes ning tõlgendades Vanda Juhansoo elu ja tegevust omale meelepäraselt. Kust võtab Anne Vetik näiteks, et Vanda Juhansoo “sülitas kõrge kaarega” traditsioonilisele perekonnamudelile ja klassikalistele soorollidele? Vallalisus ja lastetus on olnud läbi aegade vägagi traditsiooniline ja laialdaselt levinud perekonnamudel ning Vanda Juhansoo oli klassikaliselt naiselik – palkas mehed omale maja ehitama, kandis silmatorkavaid ehteid ja rõivaid, tikkis ja kudus kangaid, kaunistas kodu, võõrustas külalisi, armastas lapsi ja loomi.

Mis kõrge kaarega sülitamisse puutub, siis kaasaegsete meenutustele tuginedes pidas Vanda Juhansoo lugu nii teistest inimestest kui ka iseendast. Elve Aasa raamatus on Vanda Juhansoo kaasaegsete mälestustes tagasihoidlik, väljapeetud, kõigi isikupäraga arvestav ja teisi inimesi mitte kunagi hukka mõistev. Huvitav, mida oleks Vanda Juhansoo tundnud, kui tema elu ajal oleks tema kohta öeldud “sülitas kõrge kaarega”? Tänapäevane keelepruuk (eesti ajakirjanduses on keelekasutus muutunud lühikese ajaga aina lodevamaks) ei sobi iga teksti kirjutamiseks.

Anne Vetiku artiklist loeme veel: “… ja tundis end igati täisväärtusliku inimesena, ilma selleta, et oleks abiellunud ja saanud hulga eesti soost lapsi” Kust võtab Anne Vetik, et Vanda Juhansoo just nii tundis? Anne Vetik lihtsalt arvab, et Vanda Juhansoo nii tundis, sest talle meeldib nii arvata. Mida Vanda Juhansoo tegelikult mõtles ja tundis – sellest allikad ei kõnele.

Anne Vetiku artiklit lugedes tekib küsimus – kas on õige kasutada teist (ammu surnud) inimest oma agenda elluviimiseks teabekilde valikuliselt ja meelevaldselt oma kasuks käänates? Kas selline teguviis on eetiline?

Vanda Juhansoo puhul on selle näitusega seoses rääkides ja kirjutades rõhutatud tema erilisust – üks esimesi professionaalseid tarbekunstnikke, õppinud Helsingis, palju reisinud. Kui lugeda eesti naiste elulugusid, siis ei olegi Vanda Juhansoo elulugu nii eriline. Haritud, tegusaid ja ajalukku jääva jälje jätnud naisi ei olegi sellest ajast nii vähe. Olgu siin nimetatud Elfriede Lender, Marie Under, Olga Mikk-Krull, Ebba Saral, Liina Reiman, Anni Varma, Helmi Neggo, Ella Ilbak, Marta Schmiedehelm, õed Meid. Need on esimesena mulle meenunud naised erinevatelt elualadelt ning sündinud aastatel 1882-1901. Paljud naised õppisid ja töötasid enne esimest maailmasõda Peterburis ja Helsingis. Sõdadevahelisel ajal täiendati end mitmel pool maailmas. Aeg oli selline, naistele avanesid uued võimalused ja nad kasutasid neid.

ETV kultuurisaate OP saatelõik “Kunstnik ja kummaline naine Vanda Juhansoo” on tore. Kiidan saate tegijaid intervjueeritavate valiku eest! Eve Kiho on selle näitusega seoses kirjutajatest-rääkijatest ainuke, kes on Vanda Juhansooga isiklikult kokku puutunud ja kõneles saates sellest, milline inimene Vanda Juhansoo oli. Lisaks on Eve Kiho ise väga võluv isiksus, keda oli teleekraanilt vahva vaadata. Tekstiilikunstnik Tiina Puhkan rääkis Vanda Juhansoost kui kunstnikust ning tema loomingust. See oligi minu arvates kõige olulisem, mida selle näituse juures välja tuua. OP-i meeskond oli teinud väga põhjalikku tööd. Nad olid filminud saatelõiku nii Tallinnas Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kui ka Tartus. Kui midagi ette heita, siis Eesti Rahva Muuseumis filmitud osa oleks võinud natuke pikem olla ja ERM kui Vanda Juhansoo pärandi üks hoidja oleks võinud olla saates nimetatud (kui juba seal filmitud kaadreid saates näidati).

Kait Sepp kirjutab artiklis “Tagasi pildile”, et Vanda Juhansoo “oli ühismälust peaaegu pühitud” kuni kõnealuse näituseni. Sellele ma muidugi vaidlen vastu (vt. eespool). Ühismälu – kuidas seda mõõta? Ikkagi kaldume me arvama, et kui mina tean, siis teavad kõik, ja kui mina ei tea, siis ei tea keegi.

Rõhuasetus artiklis on sel, et Vanda Juhansoo “/…/ on kunstnik, kellele teistmoodi elamine ei tulnud kõne alla. Ta töötas vahenditega, mis olid talle kättesaadavad”. Küllap see nii oli ja eks ta nii ole enamuse erialade puhul. Sama võib öelda nii füüsikute-keemikute, muusikute, inseneride, sportlaste, põllumeeste, pankurite ja teiste elualade esindajate kohta – enamasti tehakse oma tööd kirega. Kirg ja suur armastus ei ole iseloomulik ainult kunstnikele. Mäletan Tallinna Kaubamajas üht müüjannat, kes oli alati väga rõõmus ja ütles mulle kord, et ta lihtsalt armastab oma tööd. Samuti ei ole erandlik, et Vanda Juhansoo “töötas vahenditega, mis olid talle kättesaadavad”. Seda teevad paljud käsitöölised. Mis teeb siis temast kunstniku? Vast peitub vastus Kait Sepa lauses: “Vanda Juhansoo puhul on kohasem tunnustada kunstnikku kui eriliselt uudse vaatenurgaga meisterdajat.” Vanda Juhansoo loomingu erilisus on see, mis teeb temast kunstniku.

Kui nokkida pisiasjade kallal, siis huvitav on Kait Sepa lause artiklis: “Teisel fotol loob kunstnik müütiliste mõõtmetega kohvikannu”. Mina sellist fotot näitusel ei leidnud. Küll oli näitusel ülesvõte allkirjaga “Vanda külalistele kohvi pakkumas”. Ei tea, kas see kohvikannu loomine on näpuviga või on artikli toimetaja oma arusaamist mööda artiklis kohenduse teinud.

Vanda Juhansoo kannuga (Karilatsi Vabaõhumuuseum PTM F 189:27/F6-255) https://www.muis.ee/museaalview/2852507

See, et Vanda Juhansoost ajalehes “Sirp” artikkel avaldati, on kahtlemata väga tore. Tekstiilikunstist kirjutatakse “Sirbis” kahjuks haruharva.

Ajakirja “Eesti Naises” märtsikuu numbris ilmus Kadri Karro artikkel “Vanda Juhansoo – julgelt isemoodi”. Valdav osa selles artiklis avaldatud tõsiasjadest ja arvamustest olid mul juba kusagilt eelnevalt loetud – artikkel on suures osas varem ilmunu kordamine. Mitmed lõigud artiklis on võetud Elve Aasa raamatust “Mis hull – see huvitav” ilma sellele viitamata. Ka artikli illustratsioonid on korduvalt nähtud. Nüüd võib juba öelda, et Vanda Juhansoo tikitud kampsunit on üle ekspluateeritud ja krae on sellele väga lähedal. Oleksin tahtnud midagi uut nii kirjasõnas kui ka fotodes. Materjale Vanda Juhansoo kohta on Eesti muuseumides väga palju ja suur osa neist on ka digiteeritud st. pildid on MuIS-is olemas ja avalikult kättesaadavad. Samuti saab enamuse tekste kätte kas digitaalselt või paberil. Oleksin oodanud kirjutaja uut põnevat vaatenurka. Aga seda ei olnud.

Ajalehe “Postimees” veebiväljaandes ilmunud Heili Reinarti lugu “Veidrikust Valgemetsa nõia Vanda Juhansoo tõelised anded vajusid unustusse” ma lugeda ei saanudki, sest artikkel on tasuline ja ainult veebis avaldatud. Selle lugemiseks tuleks maksta 1 euro ja kinnitada, et olen nõus tellimis- ja kasutamistingimustega. Tingimuste tekst on hiigelpikk. Kulutada selle artikli lugemise nimel tohutu aeg mingisuguste tingimuste läbitöötamiseks käib mulle üle jõu. Artikli pealkiri ei sisendanud ka mulle lootust, et see kirjutis sisaldaks midagi enamat kui varasemate tekstide ümberjutustust ja stampide – veidrik, nõid, tõelised anded vajusid unustusse – taasesitamist. Loodetavasti on siiski pealkirja puhul tegemist ajakirjanduses nii tavaliseks saanud nõksuga – ülepaisutatud pealkirjaga püütakse lugejaid meelitada. Vastasel korral ei oleks äsja lõppenud näitusest ju suurt kasu olnud, sest hoolimata kuraatorite püüdlustest tähtsustada Vanda Juhansood kui kunstnikku, räägitakse temast veelgi enam kui veidrikust ja nõiast.

Kokkuvõttes oli näitus võrratu, innustas mind Vanda Juhansoost kirjutatud tekste lugema ja uuesti üle lugema ning pani arutlema. Mõned mõtted jäid siia ajaveebi kirja panemata. Ehk siis kunagi hiljem kusagil mujal. Ehkki ametlikke andmeid minu käsutuses ei ole, oletan siiski, et näituse külastajate hulk oli küllaltki suur. Ehk suuremgi, kui muuseum oskas ette näha. Usun, et külastajate jaoks oli see näitus tõeline elamus. Eesti ajakirjandusel on aga veel tublisti arenguruumi.

P.S.

Vanda Juhansoo näitusel oli seinal “Vanda valmistatud kodune seinakaunistus või “kärbsepüüdja””. Usun, et paljud meist tundsid ära, millega on tegemist. See on kräss – etnograafiline kaunistus, mis riputati lakke. Mina õppisin sellist (tõsi küll – kerakujulist) tegema koos oma klassikaaslastega Tallinna 3. keskkooli bioloogia süvaõppe klassist. Valmistasime krässe ja kroone õpetaja käe all minu mäletamist mööda toonases pioneeride palees. Aasta võis siis olla 1986. Hea, kui oled oma elus erinevaid asju õppinud.

Rubriigid: Ajaveeb | Sildid: , | Lisa kommentaar

Rõivaste parandamine – 21. sajandi leiutis?

Seekordne postitus on ajendatud hiljutisest kohtumisest ühe toreda ja põneva vanema prouaga. Ta rääkis mulle palju huvitavat nii riietumisest kui ka minu kodukandi ajaloost. Kogesin taaskord, kui kaugele ajas tagasi ulatuvad minust vanemate inimeste teadmised võrreldes minu teadmistega. Mina mäletan asju, mis toimusid 1970. aastatel ja hiljem. Tema rääkis mulle asjadest, mis leidsid aset 1940.-60. aastatel. Vahetult pärast seda kohtumist otsustasin kirjutada rõivaste hooldamisest ja parandamisest. Nii mõndagi sellest on tänasel päeval unustuse hõlma vajumas.

Algsele teemale lisas mõtteid mõned päevad hiljem kuuldud ettekanne. Minu üllatuseks selgus, et Eestis on olemas inimesi, kelle jaoks on rõivaste parandamine midagi uut ja enneolematut. Justkui seda varem ei oleks olnud. Paraku-paraku minu-ealistele ja vanematele inimestele on rõivaste parandamine tavaline ja enesestmõistetav tegevus. Tasub meelde tuletada, mida ja kuidas on varem tehtud.

Järgnevalt mõned näited.

Vabrikutes valmistatud rõivastel oli ostes kaasas riidetükk ja varunööp, villastel sokkidel lõngatups. Kui rõivad lasti rätsepal õmmelda, siis jäeti juurdelõikusel üle jäänud kangatükid alles, et vajadusel oleks võimalik rõivaid sama kangaga parandada.

Rõivaste kahjustumist püüti ennetada. Nii näiteks kasutati pluuside ja päevasärkide kaenlaaluste kaitseks higilappe. Lisaks hoidsid need kandmise ajal rõiva puhta ja meeldivana. Higilapid olid õmmeldud puuvillasest kangast. Higilappe sai osta poest ja need õmmeldi kodus pluusile pahemale poolele. Ka tänapäeval saab higilappe osta. Ma ei tea, kas korduvkasutatavaid müügil on, aga ühekordseid leidub küll.

Higilapid (õmblusvabrik “Võit”)

Kui rõivaese läks katki, siis püüti seda ikka parandada. Juuresoleval fotol on pluus, mis kuulus eespool mainitud proua 1906. aastal sündinud ämmale. Mind vaimustas, et seda pluusi on nii hoolega parandatud. Eks pluusid hakkasid sageli kuluma just kaenla alt ja alloleval fotol on näha, kuidas seda on nõelutud ja lapitud teise kangaga. Küllap kasutas omanik seda pluusi kodustel töödel. Kuna ta kandis hoolt suure aia eest, siis tõenäoliselt just aiatöödel. Vanasti oligi kombeks kasutada kodust tööd tehes vanu rõivaid.

Paigatud pluus

Kui ma sain nii vanaks, et hakkasin kandma puuvillaste asemel õhukesi sukkpükse, siis õpetas ema mulle kohe selgeks sukasilmade ülesvõtmise. Selleks oli meil kodus olemas vastav nõel ning plastikust ümarate servadega kausike. Emal oli ühele niidirullile keritud õhkõrn niit, mille ta oli ise harutanud vanadest sukkpükstest. Millalgi enne minu sündi müüdi sukki koos natukese parandusniidiga. Ka olid varasemalt olemas ettevõtted, kuhu sai viia oma sukkpükse parandamisele. Ma ei tea, kas 1970. aastatel neid veel oli, sest meie peres tehti selliseid töid ise kodus.

Niidirull sukkpükstest harutatud niidiga ja sukasilmade ülesvõtmise nõel

Minu tädil oli olemas sukaseen. Seda kasutati puuvillaste ja villaste sukkade-sokkide parandamisel. Minu kodus millegipärast sukaseent ei olnud aga sellest hoolimata ei jäänud sukad-sokid parandamata.

Sukaseen Eesti Ajaloomuuseumi kogus (AM_38111 K13967_AB)

“Karnaluksist” saab nii sukasilmade ülesvõtmise nõela kui ka sukaseent praegugi osta. Ma ei tea, kui palju neid kasutatakse. Aga kui nad müügil on, siis küllap on ka ostjaid ja kasutajaid.

Küünarnukid ja püksipõlved paigati. Küünarnukkide paikamiseks saab tänapäevalgi poest valmislõigatud paikasid osta. Materjali- ja värvivalik on küll kesine, aga midagi ikkagi on. Vanasti muidugi ei ostetud neid poest, vaid otsiti vajalik kangas välja oma varudest. Lillekese või loomakese õmblemine katkise koha peale või plekile, mis pesus välja ei tulnud, oli lasterõivaste puhul samuti levinud.

Rõivaste pika-ajalisele kasutamisele mõeldi juba nende valmistamisel. Näiteks tütarlaste seelikutel valmistati allääre palistus tavapärasest laiem, et lapse kasvades saaks seelikut pikendada. Rõivaste õmblusvarud jäeti sageli laiad. Nii sai rõivaid tarbe korral laiemaks teha. Ma mäletan oma ema pettumust, kui ta pärast mulle ühe rõivaeseme ostmist avastas, et selle õmblusvarud on järgi andmiseks liiga kitsad.

Alati ei olnud rõivaste parandamise põhjus majanduslik kitsikus. Oli ka riideesemeid, mis olid nii mugavad ja armsad, et neist ei tahetud loobuda.

Ma ei tea, kust on tulnud nüüd see avastus, et rõivaid on võimalik parandada. Kahtlustan, et välismaalt. Läänes taandus see üldlevinud oskus arvatavasti palju varem, kui meil Eestis. Siia jõudis komme katkiseid rõivaid mitte parandada 1990. aastate lõpus ja eriti sel sajandil. See on seotud kasutatud riiete sisseveoga muudest riikidest ning välismaiste odavate madala kvaliteediga rõivaste müügile tulekuga. Tundub, et nüüd impordime me mujalt maailmast mõtte, et rõivaid on võimalik parandada. Me ei pea kõike vaimustusega ja pikemalt mõtlemata mujalt maailmast üle võtma. Lihtsaim viis õppida rõivaid parandama, on rääkida oma ema või vanaemaga. Vanemal põlvkonnal on väärtuslikud teadmised ja kogemused, mida meile jagada.

P.S. Kõik nipid ja head mõtted tekstiilide parandamise osas ei tule kohe meelde. Nad lihtsalt on nii enesestmõistetavad. Kui kellelgi on veel midagi lisada, siis võiks kirjutada siia kommentaaridesse. Oleksin väga tänulik!

Rubriigid: Ajaveeb | 4 kommentaari

Vanda Juhansoo näitusesaalis

 
Näitus “Kunstnik või kummaline naine? Vanda Juhansoo”
 
kuraatorid: Rebeka Põldsam ja Andreas Kalkun
graafiline kujundus: Stuudio Stuudio
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigalerii
18.01.-01.03.2020
 
Juba üle kolme nädala on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis vaatajate silma ja hinge rõõmustanud näitus Vanda Juhansoost ja tema loomingust. Tutvustavaid tekste illustreerivad koopiad fotodest. Välja on pandud tore valik Vanda Juhansoo loomingust – akvarellid, tekstiilitöö ning maalingutega kaunistatud kapp ja tool. Esemeid oleks soovinud enamgi näha aga väike ruum seab oma piirid. Samas on näitusel kõike – teksti, fotosid, esemeid, akvarelle – õiges suhtes.
Tikitud ja kootud esemed on näitusel sobivalt eksponeeritud. Galerii keskele asetatud tekstiilid on väga hästi vaadeldavad. Valmistamistehnikasse süüvida soovival näitusekülastajal on võimalus esemeid lähedalt vaadata. Vitriinid on mugava kõrgusega. Suurepärane on, et rõivaid on võimalik vaadelda nii eest kui tagant.
 
 
Näitus annab Vanda Juhansoo elust ja loomingust hea ülevaate. Parim osa näitusest on kahtlemata hoidlatest välja toodud akvarellid, tekstiilid ja mööbel, mida külastajad oma silmaga vahetult näha saavad.
 
Autorsus kahtluse all
 
Näitusel on kolm eset, mille puhul ma kahtlen, kas on ikka tegemist Vanda Juhansoo tööga.
Toolil olev roositikandiga padi on MuIS-ile tuginedes Vanda Juhansoo käsitöö 1930. aastast (eset tutvustavat silti näitusel ei ole). Stiililt ja tehnika poolest kuulub see 19. sajandisse. Muster on võetud mõnelt toonaselt mustrilehelt. Võimalik, et see padi on pärit Vanda Juhansoo vanematekodust või muul moel tema koju sattunud.
 

Roosidega padi maalitud toolil

 
Tanulindid on filigraanse ja töömahuka tikandiga. Kujutatud lilled ja liblikad võiksid küll oma lopsaka ja rõõmsameelse kujutusviisi poolest kuuluda Vanda Juhansoo loomingusse aga kõrvutades neid linte tema teiste töödega ei suuda ma ette kujutada, et Vanda Juhansoo hoopis teiselaadilist ja tehniliselt nii nõudlikku tikandit tikkis. Tanulintide tikand ei sarnane ühelegi teisele Vanda Juhansoo tikitud esemele. Korra tekkis mõte, et ehk on tegemist Vanda Juhansoo koolitööga. Töömahukuselt ja teostuse korrektsuselt on tanulindid võrreldavad tikanditega, mida tegid Riigi Kunsttööstuskooli õpilased 1930. aastatel. Aga teadaolevalt ei õppinud Vanda Juhansoo tekstiilitöid koolis, vaid omandas need oskused lapsepõlves kodus. Seega ei saa need olla koolitöö. Ma ei arva, et Vanda Juhansoo ei oleks olnud suuteline sellist tikandit tegema. Arva, et tal ei olnud huvi sedalaadi töö tegemise vastu. Küll aga olid need tanulindid tema silmis väärt omandamist ja säilitamist.
 

Tanulindi tikand

 
Kolmas ese, mis minus kahtlusi äratab, on kattevaip (ETDM-i kogudes on veel kaks sarnast vaipa, mille autoriks on samuti märgitud Vanda Juhansoo). Kui kõik muud Vanda Juhansoo kootud kangad on hõredad, siis kattevaip on tehniliselt hoopis teistlaadi kudum. Kujunduse traditsioonilisuse ja korrapärasuse poolest ei tundu see tema kätetööna. Aga mine sa tea. Värvivalik on üsna temalik.
MuIS-i avalik tasand ei näita, mil viisil need esemed muuseumisse sattusid, kes neid dateeris ja millisest allikast pärinevad andmed Vanda Juhansoo kui autori kohta. Tundub, et nii ERM-is kui ka Karilatsi Talurahvamuuseumis olevad esemed on sinna antud pärast Vanda Juhansoo surma pärandvarana. Ka kõige nobedama näputöötegija kodus on tekstiilesemeid, mida ta ei ole ise teinud. Muidugi annavad needki meile aimu, millise inimesega oli tegemist, ja on seetõttu väärtuslikud. Sel põhjusel ei mõju need kolm tekstiili selle näituse raames võõrana ega üleliigsena. Oleks hea, kui nende eksponaatide juures oleks olnud tekst selgitusega, miks need teistest nii erinevad on.
Ääremärkusena olgu öeldud, et MuIS-is olevaid andmeid ei saa pimesi usaldada. Muuseumitöötajatel ei ole suure töömahu tõttu aega olemasolevaid andmeid üle kontrollida. Nad panevad enamasti MuIS-i kirja selle, mida esemete üleandjad räägivad. Varasemate museaalide puhul kirjutavad nad MuIS-i inventarikaartidel olevad andmed. Üks-ühele ümberkirjutust ei ole tihtipeale võimalik teha ja nii on MuIS-is inventarikaartidel olemasoleva andmestiku tõlgendus. Seepärast tuleks uurijal alati ese ise oma silmaga üle vaadata, üle lugeda algsed dokumendid ja enne järelduste tegemist saadud info ise põhjalikult analüüsida.
 
Väited ja vastuväited
 
Järgnevalt mõned väited Vanda Juhansoo kohta, mis mind arutlema ahvatlevad, ja minu vastuväited.
 
Näituse kuraatorid nimetavad Vanda Juhansood Eesti kunsti hästi hoitud saladuseks. Kas ta ikka on olnud saladus, inimestele tundmatu? Vanda Juhansoo oli meeldejääv õpetaja, tema aed oli kuulus ja tema tekstiililooming on olnud teada ning imetletud. Vanda Juhansoost on kirjutatud kolm uurimistööd (H. Kulles 1973, K. Otter 1986 ja L. Pihlik 2008) ja raamat (E. Aas 2004). Ta oli oma tööga esindatud teiste tekstiilikunstnike seas näitusel “SADA. Eesti tekstiilikunst 1915-2015” ja on sellega kaasnevas kataloogis. Sama roheline kampsun, mida sai vaadata tekstiilikunsti juubelinäitusel, oli 2017. aastal eksponeeritud ERM-is näitusel “Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi”. Vanda Juhansoost on sissekanne nii “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis” (1996) kui ka Vikipeedias. Õpetajana on tema roll Eesti kooli ajaloos olnud sedavõrd oluline, et ta on esindatud “Eesti kooli biograafilises leksikonis” (1998). Karilatsi Vabaõhumuuseumis on Vanda Juhansoo mälestustuba. Praegune näitus Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on paljudele pigem tore taaskohtumine kui esmakohtumine Vanda Juhansooga.
 
Kuraatorid tõstatavad näitust sissejuhatavas tekstis muu hulgas küsimuse, et “kuidas sai Vandast Valgemetsa nõid, mitte mainekas tarbekunstnik?”. Arvestades, et Vanda Juhansoo esines enne II maailmasõda näitustel, tema mustreid avaldati ajakirjades ja temast kirjutati nii enne kui ka pärast II maailmasõda, siis ei saa minu meelest öelda, et temast ei saanud mainekat tarbekunstnikku. Kuraatorite tekstist võib lugeda: “Asjaolude sunnil pühendus Vanda Juhansoo lõpuks täielikult kunstiõpetaja elukutsele, millega oli alustanud 1914. aastal ja jätkas kuni 1957. aastal pensionile minekuni”. Vahest Vanda Juhansoo hoopis armastas õpetajatööd ja näitustel osalemine ning ajakirjades mustrite avaldamine olid ennast tema jaoks mingil hetkel ammendanud? Arvestades, et tal olid lisaks koolile ka kodu, aed ja tema enda isik, mille kaudu end loominguliselt väljendada, siis võib-olla ta ei vajanud enamat. Ei saa öelda, et kunstniku amet on parem või õilsam õpetaja ametist. Kui arvestada, millist mõju ta avaldas oma õpilastele, siis on põhjust rõõmustada, et ta õpetajaametile pühendus. Nagu kuraatorid näituse sissejuhatuses märgivad – mitmed Vanda Juhansoo õpilased sidusid oma elu kunstiga. Tema õpilasteks olid tulevane kostüümikunstnik ja akvarellist Silvia Leitu, skulptor Maire Männik, graafikud Maret Olvet ja Ede Peebo, kunstiajaloolased Virve Hinnov ja Õie Utter.
 
Näituse kuraatorid rõhutavad, et seda pärandit, mis Vanda Juhansoost järele jäänud on, on vähe. Tegelikult ei ole seda vähe. Vanda Juhansoo valmistatud tekstiile on neljas Eestis muuseumis teadaolevalt kokku üle 80 eseme. Lisaks tema muu looming ja dokumentaalne materjal. Aed on küll hävinud aga sellest on säilinud üksjagu fotosid ja mälestusi. Ning muidugi kirjalikud allikad – nii enne kui ka pärast II maailmasõda ilmunud ajakirjad, raamatud, ajalehed. Kõigest sellest võiks kokku saada väärika monograafia.
 
Igatahes on näitus “Vanda Juhansoo. Kunstnik või kummaline naine?” väga hea ja soovitan seda kindlasti vaatama minna. Positiivne elamus on kindlustatud. Minu lugupidamine kuraatoritele ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile, et see näitus teoks on saanud!
 

Rubriigid: Ajaveeb | Sildid: , | Lisa kommentaar