Kirikutekstiilid 3. Eduard Dross

Väljaandes “Muinsuskaitse aastaraamat 2012” ilmus Viljar Visseli ja minu sulest lühike ülevaade “Kirikuinventar Eduard Drossi töökojast”. Siinses postituses kirjutan Eduard Drossist endast ja tema perekonnast. See on lühendatud ja viideteta variant tekstist, mis võiks tulla avaldamisele Viljari ja minu kirjutatud raamatus Eduard Drossi töökojas valmistatud esemetest. Paraku meie mõlema muude väga põnevate tööde tõttu on raamatu avaldamine soiku jäänud. Ehk siiski see raamat kunagi ilmub.

Miks Eduard Drossi isik ja tegevus mind köitnud on? Eks ikka seepärast, et tema töökojas valmistati muu hulgas kirikutekstiile.

Eduard Heinrich Dross sündis vana kalendri järgi 7. mail 1837 Valmieras (sks Wolmar) toonases Liivimaa kubermangus pagarimeistri Johann Friedrich Drossi (1796–1866) ja tema abikaasa Margaretha Elisabethi (1806–1888, neiupõlvenimega Ohsoling) kaheksanda lapsena. Ed. Drossi isa oli pärit Wismarist Meklenburgist. Aastatel 1851–1857 õppis Ed. Dross meister Karl Pulsi juures Riias. Seejärel töötas ta Peterburis Leuchtenbergi pronksivalutehases ja hiljem Moskvas ning Riias ning asus seejärel Tartusse, kus asutas oma ettevõtte.

Varaseim teadaolev märge Eduard Drossi kohta Tartus on 1862. aastast Jaani koguduse personaalraamatus. Samas on märge tema õe Emma (1833–1915) kohta. Võimalik, et õde-venda tulid Tartusse üheaegselt. 1867. aastast on teada, et nad elasid Uueturu ja Aleksandri (praegu Küüni) tänava nurgal asunud apteeker Theophil Bienerti majas. Õde Emma abiellus 1873. aastal Lätist Alūksnest (sks Marienburg) pärit Johann Sewelliga (1830–1904).

Eduard Dross abiellus 1869. aastal Tartu Ülikooli mehaaniku Johann Christian Brückeri tütre Johannaga (sündinud 1836, surnud ajavahemikus 1919–1923). J. Chr. Brücker oli pärit Suure-Kambja mõisast. Ta oli kuldsete kätega meister, kes oli ülikoolis ametis pool sajandit ja teenis selle aja jooksul professoritelt palju kiitust ja lugupidamist. Samuti oli tegemist suurepärase inimesega. J. Chr. Brückeri pere oli suur. Täiskasvanuks said seitse poega ja üks tütar. Kõik pojad omandasid lugupeetud ameti. Brückerite kohta on öeldud, et neid võiks päritolu poolest lugeda eesti haritlaspereks, kuigi kõik lapsed siirdusid Venemaale. Tütar Johanna jäi siiski Tartusse ning lisaks abikaasa ja pereema rollile aitas ta arvatavasti Eduard Drossi tema kirikutarvete ettevõttes. Nende abielu oli pikk – 24. juunil 1919 tähistasid Eduard ja Johanna Dross oma kuldpulmi. Peresse sündis neli tütart – Mathilde (1870), Emma (1872), Martha (1873) ja Hildegard (1875). Esimene tütardest suri väikese lapsena, teised kolm kasvasid täiskasvanuks.

Emma abiellus 1901. aastal samuti Valmierast pärit Eugen Pikkeliga (1867–1927), kes oli Tartusse tulnud 1897. aastal ja töötas Ed. Drossi ettevõttes. Abielu oli lasteta ning Emma suri 47-aastasena 1919. aastal. Ed. Drossi tütar Martha jäi vallaliseks.

Tütar Hildegard abiellus 1897. aastal Johannes Fischeriga (1868–1923). Sellest abielust sündis kolm tütart ja poeg. Johannes Fischer oli pärit Tartu lugupeetud perest. Tema isa Georg Fischer oli tõllassepp ja paljude Tartus tegutsenud ühingute liige. Johannes Fischer jätkas oma isa tõllasseppa ametit. Sarnaselt oma isale kuulus ka tema paljudesse saksa ühingutesse ning sai oma tubli tegevuse eest mitmesuguseid tunnustusi. Johannes Fischer suri ootamatult 1923. aastal. Tema pärijateks jäid abikaasa Hildegard ja neli tolleks ajaks juba täiskasvanud last – tütred Elsbeth, Hedwig, Käthe ja poeg Georg. Päranduseks oli kolm maja Peterburi (Narva) tänaval ja tõllassepa inventar. Vankriehituse töökoja tegevus lõppes 31. detsembriks 1924. Edaspidi sai Hildegard Fischer oma sissetulekud korterite üürimisest ning ruumide väljarentimisest kaubandus- ning tööstusettevõtetele.

Hildegardi poeg Georg õppis juba enne isa surma Saksamaal Altenburgis tehnikumis. Hiljem ka Hamelnis ja Berliinis. Teatud mõttes kõndis Georg oma esivanemate jälgedes – kui nii tema vanaisa Georg ja isa Johannes olid olnud tõllassepad, siis Georg õppis autondust.
Tütar Hedwig oli Soomes õpetaja ning vabastati 1932. a. Eesti Vabariigi kodakondsusest Soome kodakondsusesse astumiseks. Sel ajal oli ta vallaline, kuid 1937. aastaks oli ta abiellunud saades uueks perekonnanimeks „Richter“.
Käthe loobus Eesti kodakondsusest 1936. a. Saksa kodakondsuse kasuks. Ta oli Saksamaal omandanud hariduse õendustööks ning oli tegev Saksa Punases Ristis.

Hildegardi poja Georgi kohta on Tartu linna perekonnaregistris märge, et ta on Ameerikas. Baltisakslaste jaoks pöördeliseks 1939. aastaks olid Eduard Drossi järglastest jäänud Eestisse tütred Hildegard ja Martha ning tütretütar Elsbeth. Elsbeth lahkus Eestist 27. oktoobril 1939. Samal päeval loobus Eesti kodakondsusest ka tema ema Hildegard Fischer. Siit võib järeldada, et nad lahkusid Eestist üheskoos. Fischerite kinnisvara Narva tänaval hävis 1941. aasta 15. juulil sõjategevusest põhjustatud põlengus. Ed. Drossi tütar Martha lahkus Eestist 1939. aasta 24. oktoobril. Seega lahkusid kõik Eduard Drossi elusolevad järglased (kaks tütart ja neli tütrelast) 1940. aastaks Eestist. Nende edasine elukäik on teadmata.

Kirikutarvete töökoja ja perekonna kõrval oli Eduard Dross ka ühiskondlikult aktiivne. Tema tegevuse algus Tartus langes ajajärku, kui linnas algas aktiivne seltside loomine. Eduard Dross oli üks esimesi, kes astus 1864. aastal asutatud Tartu Vabatahtliku Tuletõrje liikmeks ning kuulus sinna 17 aastat. Üheks esimestest liikmetest oli ta ka 1860. aastal asutatud Tartu Käsitööliste Seltsis ning kuulus nii selles kui ka Bürgermusses läbi aastate eestseisusesse. 1870. aastal astus Ed. Dross Püha Antoniuse Gildi ning oli 1891–1914 selle esimene dokmann. 1920. aastal valiti ta gildi auliikmeks. Ta oli üks Tartu VIII matusekassa asutajatest ja 12 aastat linnavolinik. 1911. aastal sai Eduard Drossist Õpetatud Eesti Seltsi liige. 2. veebruaril 1905. aastal oli ta seltsile kinkinud kaks eset – messingist kirve ning pronksist inglikuju. Ed. Dross oli Tartu kulla-, kellasepa- ja peenmehaanikatöösturite ühingu ning Tartu töösturite keskühingu liige.

Eduard Dross ja ta pere kuulusid Tartu Jaani kiriku saksa kogudusse. 43 aastat (1876–1919) oli Ed. Dross Jaani kiriku eestseisja ning tema erilise tähelepanu all olid kalmistud.
Jaani koguduse kõrval oli Ed. Dross seotud ka Tartu Peetri kogudusega. Nimelt oli ta aastatel 1898–1901 ka Peetri kiriku eestseisja. Enne seda oli ta olnud eestseisjate linna justiitsbürgermeister Victor Kupfferi ja hiljem Victor von Grevingki abi asjaajamisel. Ed. Drossi allkiri oli ka dokumendil, mis 1882. a. Peetri kiriku nurgakivi sisse pandi. Ehkki Ed. Drossi pere kuulus Jaani kiriku saksa kogudusse, siis ajal, mil ta oli Peetri kiriku eestseisja abi, said tema tütred Emma ja Martha leeriõnnistamise osaliseks 10. juunil 1890. aastal Peetri kirikus. Miks Ed. Drossi tütred eestlaste kirikus leeriõnnistamisel käisid, ei ole teada. Võimalik, et see oli seotud tema eestseisja-ametiga. Enne Peetri kiriku pühitsemist 1884. aastal tehti selle sisustamiseks rohkelt kingitusi. Ed. Dross kinkis kirikule kasti altaririistadega haigetele armulaua jagamiseks ning mustast kalevist altarikatte.

Eduard Dross suri 29. jaanuaril 1929. aastal Tartus. Tema ärasaatmine oli Tartu Jaani kirikust pühapäeval 3. veebruaril ning ta maeti Tartu Jaani koguduse vanale surnuaiale. Kui ajalehtedes „Postimees“ ja „Dorpater Zeitung“ ilmus mitmeid surmakuulutusi ja viimati nimetatus ka pikem tagasivaade Eduard Drossi elule ja isikule, siis Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku häälekandja nädalaleht „Eesti Kirik“ jättis tema lahkumise tähelepanuta. Vana-Jaani surnuaiale sai pärast teist maailmasõda osaks ulatuslik hävitustöö mistõttu Ed. Drossi haua asukoht ei ole teada. Samale surnuaiale on maetud ka tema tütar Emma ning väimehed Johannes Fischer ja Eugen Pikkel. Ka nende haudade asukohad ei ole teada.

Lõpetuseks üks tore foto – killuke Tartu ajaloost. Sellel näeme nelja vanahärrat:
Eduard Dross
Johann Moritz (2.6.1841–15.4.1930) – Tartu klaverimeister.
Ferdinand Stamm (15.9.1842–25.7.1927) – tisler, Tartu tislermeistrite ameti vanem, Tartu sellide ja meistrite keskseltsi liige.
Hermann Lange (29.8.1841–4.10.1928) – loodusteaduste ja muusika õpetaja, Tartu Jaani kiriku köster ja kantor.

P.S. Üks viide siiski – Ed. Drossi äiast Tartu ülikooli mehaanikust Johann Christian Brückerist võib lähemalt lugeda Lea Leppiku doktoriväitekirjast “Tartu Ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus 1802–1918” (Tartu, 2006)