Minu lühikesed uurimuslikud lood Eesti testiiliajaloost.
Eelnevates postitustes olen kirjutanud meestest, kes vaipasid on kavandanud. Pikemalt on juttu Aarne Mõttusest. Pisut olen käsitlenud Oskar Kallise ja Adamson-Ericu loomingut. Mainimisi on mu postitusest läbi käinud Ernö Koch. Mehi, kes vaibakavandeid enne II ilmasõda tegid, oli teisigi. Näiteks albumis “Vaibakirjad I” (1931) on esindatud oma kavanditega kunstnikud Richard Wunderlich, Peet Aren, Rudolf Lepvalts,…
Järjena presidendi kantselei hoone ja Tallinna Raekoja vaipadele jõuan nüüd Kadrioru lossi (ja sealt edasi mujalegi). Kahjuks ei ole mul seekord ilusaid pilte oma loo ilmestamiseks. 1934. aastast oli Kadrioru loss riigivanema (hiljem presidendi) residentsiks. Vastavalt sellele tehti hoones remont ja valiti sinna sisustus.1936. aasta ajalehes “Teataja” on uudis:Kadrioru lossi teisel korral asuv wäike söögisaal…
Aasta tagasi siinses ajaveebis kunstnik Aarne Mõttusest kirjutades mainisin rahvarõivaid kujutavaid värvitahvleid etnograaf Helmi Kurriku 1938. aastal ilmunud raamatus “Eesti rahvarõivad”. Nende tahvlite autorid on Hilda Kamdron ja Aarne Mõttus. Seekordne sissekanne on Hilda Kamdronist. Hilda Kamdroni (ka Ilda, 1901-1972) elu ja tegevust on vähe uuritud. 1996. aastal välja antud “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises…
Eesti tekstiiliajalooga tegeledes ei saa kuidagi jätta käsitlemata tekstiilikunstnik Mari Adamsoni elu ja tegevust. Kokkupuude temaga saab alguse juba 1923. aastal, mil ta 15-aastase tütarlapsena asus õppima Riigi Kunsttööstuskooli naiskäsitöö erialale, ning seotus Eesti kunstieluga kestab kuni tema surmani 2000. aastal. Mari Adamsoni peetakse Eesti tekstiilikunstnikuks number üks. Professionaalsest tekstiilikunstist rääkides alustavad erinevad autorid just…
Mäletatavasti kavandas Aarne Mõttus 1940. aastal presidendi kantselei hoone koosolekute ruumi vapivaiba, mis jäi teostamata. Pärast sõda oli koosolekute ruumi otsaseinal vapivaibale mõeldud kohal nõukogude riigitegelaste – Lenini, Stalini ja Kalinini – fotod. 1948. aastast rippus seal õlimaal “Lenin Smolnõis”. Maja oli Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi valduses. 1974. aastal asetati vapivaibale mõeldud kohale vapivaip. Muidugi…
1936. aastal kinkis Kreenholmi puuvillasaaduste manufaktuuri valitsus Tallinna linnale raekoja saali kaunistamiseks sõlmtehnikas idamaises stiilis põrandavaiba. Vaiba suurus oli 4,5 x 5,5 (teistel andmetel 5 x 6) meetrit ning see oli tehtud Kreenholmi vabriku eritellimusel proua Riisbergi töökojas. Valmistamiseks olid valitud tumedamates toonides lõngad, et vaip oleks kooskõlas raekoja vana ajaloolise saali üldilmega. Volikogu saalis,…
Alates sellest, kui hakkasin rohkem kui kakskümmend aastat tagasi uurima Eesti kirikutekstiile, on mind huvitanud mitte ainult tekstiilide kujunduse loonud kunstnikud, vaid ka esemete teostajad. Sageli ei ole neid inimesi nimetatud. Adamson-Ericu loomingut uurides jäid mulle silma mõned tegijad, kellele tänases postituses tähelepanu pööran. Ja nagu sageli tekstiiliajalugu uurides juhtub – ei pääse me riivamast…
Eesti vaiba- ja tekstiilikunsti alguspunktiks on hakatud lugema kunstnik Oskar Kallise (1892-1918) vaibakavandeid aastast 1915. Need on teadaolevalt esimesed vaibakavandid, mis on loonud professionaalne kunstnik. Üks neist kavanditest on “Ussikuningas”. Oskar Kallis õppis aastatel 1906-1907 ning 1913-1917 Ants Laikmaa ateljeekoolis ja täiendas end 1912-1913 Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel. Ta oli esimene kunstnik, kes omandas kunstihariduse Eestis….
Presidendi kantselei hoone koosolekute ruumi ja kabineti seinad kaeti maja valmimise ajal Adamson-Ericu kavandatud ja Pärnu Linakombinaadis kootud tekstiiltapeetidega. Koosolekute ruumi tapeet oli beeži värvi ja sellel olid vapilõvide kujutised. Töökabineti seinakate oli sinine ning viikinglaeva ja mõõga kujutisega. Nendest tapeetidest võib lugeda minu artiklist eelmisel aastal ilmunud “Muinsuskaitse aastaraamatus” (lk. 76).Paraku küll ei jõudnud…
Seekord teen kõrvalpõike hoopis silmuskudumise maailma. Minu ema raamatute hulgas oli Claire Halliku raamat “Silmuskudumine”. Selle mustal kaanel oli kolm lõngakera. Vaatasin seda raamatut lapsena korduvalt ja korduvalt. Mällu sööbis autori nimi, kuid Claire Hallik oli minu jaoks aastakümneid ainult nimi raamatukaanel. Kohtan “ainult nimesid” kurvastavalt tihti oma tekstiiliajaloo uurimistöös. Seda suurem oli rõõm, kui…
Olen kirjutanud kahest Aarne Mõttuse kavandatud vaibast. Nüüd tuleb juttu kolmandast. Kui eelmised olid seinavaibad, siis seekord on tegemist põrandavaibaga. 1939. aasta novembris tellis Vabariigi Presidendi Kantselei Linda Risbergi põranda- ja seinavaibatööstuselt villase sõlmtehnikas põrandavaiba kantseleihoone koosolekutesaali eesruumi. Vaiba kavandi autor oli kunstnik Aarne Mõttus. Teadaolevalt ei ole see vaip säilinud ja seetõttu on selle…
Üle-eelmises postituses kirjutasin lepingu sõlmimist kujutavast vaibast, mida kavandati presidendi kantselei hoone koosolekute ruumi seinale (vt. siit). Juba enne, kui selle vaiba tööjoonis valmis sai, hakati tegema ettevalmistusi teisegi vaiba – vapivaiba – saamiseks. 20. detsembril 1939. aastal toimunud koosolekul esitas arhitekt Alar Kotli pr. Koski kuldtikandiga seinakatte kolm kavandit. Komisjoni liikmed leidsid, et kavandite…
1938. aastal valmis Kadriorus arhitekt Alar Kotli projekti järgi presidendi kantselei hoone. Selle sisekujunduse loomisel olid tegevad arhitekt Olev Siinmaa ning kunstnikud Richard Wunderlich, Günther Reindorff, Voldemar Kaarma, Adamson-Eric ja Aarne Mõttus. Adamson-Eric kavandas koosolekuteruumi ja presidendi kabineti tekstiiltapeedid, millest kirjutasin viimatises “Muinsuskaitse aastaraamatus” (lk. 76). Koosolekuteruumi oli kavas kududa kaks vaipa. Suurema vaiba jaoks…
Sissejuhatuseks paarile järgnevale vaibateemale kirjutan seekord kunstnik Aarne Mõttusest (ka Arne, Mõtus, 1900-1987). “Eesti kunsti- ja arhitektuuri biograafiline leksikon” (1996) annab teada, et Aarne Mõttus oli tarbekunstnik ja -graafik. Lõpetas arvatavasti 1930. aastal Viini kunsttööstuskooli. Enne seda õppis ta aastatel 1922-1926 Tartu Ülikoolis. Andmed Aarne Mõttuse kohta on leksikonis (ja üleüldse) üsna puudulikud. Olulise täpsutusena…
1930. aastatel lasi Briti niidi- ja lõngafirma “Ankur” peakorteriga Viinis trükkida postkaardid, millel on kujutatud seto pealiniku otsad. Kahte erinevat värvilist postkaarti anti välja kokku 10 000 tükki ning need jagati välja Eesti koolidele. Küllap oli postkaartide väljaandmine reklaam firma “Ankur” toodetele, et neid ikka rohkem ka Eestimaa pinnal kasutataks. Aga miks just seto tikand…
Tänane postitus on väike aga oluline kõrvalepõige vaipade juurest. Seekord kirjutan ma tikitud mööblikangast. 1936. aasta 30. aprilli ajalehest “Uus Eesti” saame teada: Rakü näitus tõi vaataja silma ette kõik nood kunstipärased esemed, mis on määratud selleks, et nad kaunistaksid meie kodusid ja meid endid, olles ühteaegu tarbe- kui ka kunstiesemeiks. Rakenduskunst tungib üha rohkem…
Tallinna Linnamuuseumi kogus on eriline ja põnev seinavaip – “Põhjataevas” (TLM _ 11942 H 1085). Selle valmistas 1938.-1939. aastal Julie Borkvell (ka Borkwell, Julia, 1889-1968). Vaiba suurus on 3,6 x 2,6 meetrit ning see on sõlmitud villasest lõngast linasesse lõime. Julie Borkvell oli matemaatik Albert Borkvelli (1890-1963) abikaasa. Seekord lähen õige kerget teed ja pakun…
Kirjutasin mõnda aega tagasi vaibast, mille kinkisid kodutütred Konstantin Pätsile (vt. siit). See aga ei olnud esimene vaip, mille kodutütred üheskoos kingituseks tikkisid. Aasta varem oli Mari Raamot saanud 65. sünnipäeva kingituseks ristpistes tikitud seinavaiba, mis oli tema jaoks kavandatud ja mille valmistasid kodutütred ühistööna. Mari Raamot (1872-1966) oli Eesti seltskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse…
Aasta oli siis 2004, kui ma käisin Tallinna lähistel Rannamõisa kirikus sealsete tekstiilidega tutvumas. Altariesisel astmestikul oli huvitava kujuga vaip. Sobis see sinna kenasti ehkki ei tundunud just selle asukoha jaoks tehtud. Alles hulk aega hiljem sain ma teada, millega on algselt tegemist olnud – see on kirjutuslaua vaip. Kirjutuslaua vaipasid valmistati 1930. aastatel ja…
Seekord ei kirjuta ma midagi uut. Kogun siia vaid kokku teabekillud ühe Eesti Rahva Muuseumi kogus oleva toreda ja tähelepanuväärse vaiba kohta. 1933. aastal suri kirjanik Juhan Jaigi 3-aastane poeg Peep sarlakitesse. Leina leevendamiseks hakkas Juhan Jaigi abikaasa Wilhelmine (1898-1992) valmistama vaipa. Selleks õppis ta ära sõlmtehnika. Sel ajal oli see tehnika Eestis küllaltki populaarne….