Mäletatavasti kavandas Aarne Mõttus 1940. aastal presidendi kantselei hoone koosolekute ruumi vapivaiba, mis jäi teostamata. Pärast sõda oli koosolekute ruumi otsaseinal vapivaibale mõeldud kohal nõukogude riigitegelaste – Lenini, Stalini ja Kalinini – fotod. 1948. aastast rippus seal õlimaal “Lenin Smolnõis”. Maja oli Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi valduses. 1974. aastal asetati vapivaibale mõeldud kohale vapivaip. Muidugi…
1936. aastal kinkis Kreenholmi puuvillasaaduste manufaktuuri valitsus Tallinna linnale raekoja saali kaunistamiseks sõlmtehnikas idamaises stiilis põrandavaiba. Vaiba suurus oli 4,5 x 5,5 (teistel andmetel 5 x 6) meetrit ning see oli tehtud Kreenholmi vabriku eritellimusel proua Riisbergi töökojas. Valmistamiseks olid valitud tumedamates toonides lõngad, et vaip oleks kooskõlas raekoja vana ajaloolise saali üldilmega. Volikogu saalis,…
Alates sellest, kui hakkasin rohkem kui kakskümmend aastat tagasi uurima Eesti kirikutekstiile, on mind huvitanud mitte ainult tekstiilide kujunduse loonud kunstnikud, vaid ka esemete teostajad. Sageli ei ole neid inimesi nimetatud. Adamson-Ericu loomingut uurides jäid mulle silma mõned tegijad, kellele tänases postituses tähelepanu pööran. Ja nagu sageli tekstiiliajalugu uurides juhtub – ei pääse me riivamast…
Eesti vaiba- ja tekstiilikunsti alguspunktiks on hakatud lugema kunstnik Oskar Kallise (1892-1918) vaibakavandeid aastast 1915. Need on teadaolevalt esimesed vaibakavandid, mis on loonud professionaalne kunstnik. Üks neist kavanditest on “Ussikuningas”. Oskar Kallis õppis aastatel 1906-1907 ning 1913-1917 Ants Laikmaa ateljeekoolis ja täiendas end 1912-1913 Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel. Ta oli esimene kunstnik, kes omandas kunstihariduse Eestis….
Presidendi kantselei hoone koosolekute ruumi ja kabineti seinad kaeti maja valmimise ajal Adamson-Ericu kavandatud ja Pärnu Linakombinaadis kootud tekstiiltapeetidega. Koosolekute ruumi tapeet oli beeži värvi ja sellel olid vapilõvide kujutised. Töökabineti seinakate oli sinine ning viikinglaeva ja mõõga kujutisega. Nendest tapeetidest võib lugeda minu artiklist eelmisel aastal ilmunud “Muinsuskaitse aastaraamatus” (lk. 76).Paraku küll ei jõudnud…
Seekord teen kõrvalpõike hoopis silmuskudumise maailma. Minu ema raamatute hulgas oli Claire Halliku raamat “Silmuskudumine”. Selle mustal kaanel oli kolm lõngakera. Vaatasin seda raamatut lapsena korduvalt ja korduvalt. Mällu sööbis autori nimi, kuid Claire Hallik oli minu jaoks aastakümneid ainult nimi raamatukaanel. Kohtan “ainult nimesid” kurvastavalt tihti oma tekstiiliajaloo uurimistöös. Seda suurem oli rõõm, kui…
Olen kirjutanud kahest Aarne Mõttuse kavandatud vaibast. Nüüd tuleb juttu kolmandast. Kui eelmised olid seinavaibad, siis seekord on tegemist põrandavaibaga. 1939. aasta novembris tellis Vabariigi Presidendi Kantselei Linda Risbergi põranda- ja seinavaibatööstuselt villase sõlmtehnikas põrandavaiba kantseleihoone koosolekutesaali eesruumi. Vaiba kavandi autor oli kunstnik Aarne Mõttus. Teadaolevalt ei ole see vaip säilinud ja seetõttu on selle…
Üle-eelmises postituses kirjutasin lepingu sõlmimist kujutavast vaibast, mida kavandati presidendi kantselei hoone koosolekute ruumi seinale (vt. siit). Juba enne, kui selle vaiba tööjoonis valmis sai, hakati tegema ettevalmistusi teisegi vaiba – vapivaiba – saamiseks. 20. detsembril 1939. aastal toimunud koosolekul esitas arhitekt Alar Kotli pr. Koski kuldtikandiga seinakatte kolm kavandit. Komisjoni liikmed leidsid, et kavandite…
1938. aastal valmis Kadriorus arhitekt Alar Kotli projekti järgi presidendi kantselei hoone. Selle sisekujunduse loomisel olid tegevad arhitekt Olev Siinmaa ning kunstnikud Richard Wunderlich, Günther Reindorff, Voldemar Kaarma, Adamson-Eric ja Aarne Mõttus. Adamson-Eric kavandas koosolekuteruumi ja presidendi kabineti tekstiiltapeedid, millest kirjutasin viimatises “Muinsuskaitse aastaraamatus”. Koosolekuteruumi oli kavas kududa kaks vaipa. Suurema vaiba jaoks oli ruumi…
Sissejuhatuseks paarile järgnevale vaibateemale kirjutan seekord kunstnik Aarne Mõttusest (ka Arne, Mõtus, 1900-1987). “Eesti kunsti- ja arhitektuuri biograafiline leksikon” (1996) annab teada, et Aarne Mõttus oli tarbekunstnik ja -graafik. Lõpetas arvatavasti 1930. aastal Viini kunsttööstuskooli. Enne seda õppis ta aastatel 1922-1926 Tartu Ülikoolis. Andmed Aarne Mõttuse kohta on leksikonis (ja üleüldse) üsna puudulikud. Olulise täpsutusena…
1930. aastatel lasi Briti niidi- ja lõngafirma “Ankur” peakorteriga Viinis trükkida postkaardid, millel on kujutatud seto pealiniku otsad. Kahte erinevat värvilist postkaarti anti välja kokku 10 000 tükki ning need jagati välja Eesti koolidele. Küllap oli postkaartide väljaandmine reklaam firma “Ankur” toodetele, et neid ikka rohkem ka Eestimaa pinnal kasutataks. Aga miks just seto tikand…
Tänane postitus on väike aga oluline kõrvalepõige vaipade juurest. Seekord kirjutan ma tikitud mööblikangast. 1936. aasta 30. aprilli ajalehest “Uus Eesti” saame teada: Rakü näitus tõi vaataja silma ette kõik nood kunstipärased esemed, mis on määratud selleks, et nad kaunistaksid meie kodusid ja meid endid, olles ühteaegu tarbe- kui ka kunstiesemeiks. Rakenduskunst tungib üha rohkem…
Tallinna Linnamuuseumi kogus on eriline ja põnev seinavaip – “Põhjataevas” (TLM _ 11942 H 1085). Selle valmistas 1938.-1939. aastal Julie Borkvell (ka Borkwell, Julia, 1889-1968). Vaiba suurus on 3,6 x 2,6 meetrit ning see on sõlmitud villasest lõngast linasesse lõime. Julie Borkvell oli matemaatik Albert Borkvelli (1890-1963) abikaasa. Seekord lähen õige kerget teed ja pakun…
Kirjutasin mõnda aega tagasi vaibast, mille kinkisid kodutütred Konstantin Pätsile (vt. siit). See aga ei olnud esimene vaip, mille kodutütred üheskoos kingituseks tikkisid. Aasta varem oli Mari Raamot saanud 65. sünnipäeva kingituseks ristpistes tikitud seinavaiba, mis oli tema jaoks kavandatud ja mille valmistasid kodutütred ühistööna. Mari Raamot (1872-1966) oli Eesti seltskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse…
Aasta oli siis 2004, kui ma käisin Tallinna lähistel Rannamõisa kirikus sealsete tekstiilidega tutvumas. Altariesisel astmestikul oli huvitava kujuga vaip. Sobis see sinna kenasti ehkki ei tundunud just selle asukoha jaoks tehtud. Alles hulk aega hiljem sain ma teada, millega on algselt tegemist olnud – see on kirjutuslaua vaip. Kirjutuslaua vaipasid valmistati 1930. aastatel ja…
Seekord ei kirjuta ma midagi uut. Kogun siia vaid kokku teabekillud ühe Eesti Rahva Muuseumi kogus oleva toreda ja tähelepanuväärse vaiba kohta. 1933. aastal suri kirjanik Juhan Jaigi 3-aastane poeg Peep sarlakitesse. Leina leevendamiseks hakkas Juhan Jaigi abikaasa Wilhelmine (1898-1992) valmistama vaipa. Selleks õppis ta ära sõlmtehnika. Sel ajal oli see tehnika Eestis küllaltki populaarne….
Eelmistes postitustes kirjutasin ma kahest riigipea K. Pätsile kingitud vaibast. Üks neist oli kodutütarde ühine kingitus. Teise kinkisid Saaremaa naiskodukaitsjad ja kodutütred. Mõlema vaiba autor oli kunstnik Eda Nõmmik Tartust. Aga kes oli Eda Nõmmik? Eda, Edda, Eddi, Eddy, Ede … Edelgard Nõmmik. Edelgard Nõmmik (neiupõlvenimega Kruus) sündis 1902. aastal Tallinnas. 1928. aastal lõpetas ta…
Kodutütarde vaip ei olnud ainuke, mille riigipea Konstantin Päts kingiks sai. 1936. aastal kinkis Reet Kurrik riigivanemale eesti vöödest valmistatud vaiba. Reet Kurrik (1849–1948) on Eesti tekstiiliajaloos oluline isik. Ta korraldas aastatel 1885-1905 Suure-Jaanis Enge mõisas kangakudumise ja käsitöö kursuseid. Temast kirjutan ehk kunagi edaspidi lähemalt. 1939. aastal kinkisid Oru kodunduskeskkooli õpilased presidendile vaiba, mille…
1938. aastal kinkisid kodutütred riigipeale Konstantin Pätsile seinavaiba. Sellest vaibast on päris palju kirjutatud. Soovitan lugeda asjaosaliste meenutusi artiklites “Kuidas Misso talutüdruk presidendile vaipa tikkis”, “Viikinglaevadega vaiba lugu” (“Videvik” 22.11.2007) ja “Veel viikingivaibast” (“Videvik” 5.6.2008). Panen olulisema teabe selle vaiba kohta ka siia oma ajaveebi kirja, et üks killuke Eesti tekstiiliajaloost oleks ka siin minu…
Tekstiilikunstnik Anita Laigo (1901-1984, kuni 1938. a. Obst, Oeste) lõpetas 1923. aastal Kõrgema Kunstikooli “Pallas” joonistusõpetajana ja 1926. aastal sama kooli maali eriala Nikolai Triigi õpilasena. 1931. aastal läbis ta Tartu Naisühingu korraldatud pooleaastase kangakudumise kursuse ja aastatel 1932-1935 Tartu Naisühingu käsitöökooli kolmeaastase kangakudumise kursuse. Pärast “Pallase” lõpetamist töötas Anita Laigo kolm aastat Ambla põllumajandusgümnaasiumi…