Pilk ajalukku 25. Mehed ja vaibad
Eelnevates postitustes olen kirjutanud meestest, kes vaipasid on kavandanud. Pikemalt on juttu Aarne Mõttusest. Pisut olen käsitlenud Oskar Kallise ja Adamson-Ericu loomingut. Mainimisi on mu postitusest läbi käinud Ernö Koch. Mehi, kes vaibakavandeid enne II ilmasõda tegid, oli teisigi. Näiteks albumis “Vaibakirjad I” (1931) on esindatud oma kavanditega kunstnikud Richard Wunderlich, Peet Aren, Rudolf Lepvalts, Ado Vabbe ja Adamson-Eric. Meeste tehtud vaibakavandeid ilmus ka toonastes naiste ja kodude ajakirjades.
Mehed olid kangaste ja vaipade vallas tegevad ka ettevõtjatena. Olgu siinkohal nimetatud kaks, kellest olen kirjutanud – Aleksander Träss ja Enn Veskaru.
Kavandite loojate ja ettevõtjate kõrval oli mehi, kes hobikorras vaipasid valmistasid. Nii näiteks on Eesti Ajaloomuuseumis vaip, mille tikkisid 1930. aastate teisel poolel abielupaar Olga Margarethe Soosalu (1899-1978) ja Enn Soosalu (1909-1942). Vaiba muster pärineb ajakirjast “Maret” ja selle autor on L. Leik.
Vaibavalmistajate seas ei puudunud ka tuntud nimed. Nii võime 1932. aasta ajalehest “Alutaguse Elu” lugeda:
Tehakse Waipu perekondades “ühisel nõul ja jõul”, mehedki on kibedasti tööle rakendatud, kirjanik Gailiti eeskujul, kes abikaasaga koos on walmistanud terwe toatäie waipu.
Olgu siinkohal nimetatud, et August Gailiti abikaasa oli laulja ja näitleja, operetisolist Elvy Gailit.
Ajaleht “Tallinna Post” avab loomeinimeste vaibavalmistamise tagamaid:
On kahtlemata tõde, kuigi wast paljudele uskumatuna tunduw, et waimutöö tapab rohkem kui ükski kehaline pingutus, sest põletab läbi õrnema ja wastuwõtlikuma osa inimesest: n ä r w i d. Kahetsemiswäärselt paljud meie kirjanikud-kunstnikud on läinud kõige lihaliku teed just ülepingutatud närwide tõttu, millele mindi “rohtu” otsima. Aeg-ajalisest tarwidusest end “tuulutada” saab harjumus, ja h a l b a d e l harjumustel on teatawasti kombeks süveneda nii kaua kui saawad teiseks minaks ja neelawad kõik muu. – Igaüks meist on wist näinud mõnda närudes tüüpi, kes püüab weenda, ta on kirjanik, kunstnik wõi näitleja.
Kuid – jätame targutamise. Püüame parem jõuda selgusele, miks H i n d r e y õngitseb, miks Hugo L a u r suwel heinatööd eelistab kõigele muule ja kõik need teised oma kummaliste kõrwalharrastustega. Põhjus on selge: inimene püüab kas wõi lühikesekski ajaks oma igapäewaseid ülesandeid asendada millegi muuga, et kosutada närwe ja kõguda uut waimset, ütleme – potentsi.
Õige kummalise eriharrastuse on endale leiutanud August G a i l i t: t a k o o b w a i p a. Tõepoolest ikka – Gailit koob päris tawalist waipa. Ja tuleb uskuda, et ta selles leiab suurema rahulduse ja puhkuse, kui see mingil muul moel oleks wõimalik. – Sama harrastuse on omaks wõtnud ka karikaturist Gori T õ n i s s o n. Paljud wist imestawad, miks Gorit pole enam kusagil näha. Oldagu mureta – ka Gori koob kodus waipa.
Postituse tunnuspildiks on osa Ado Vabbe vaibakavandist albumis “Vaibakirjad I”.
