Pilk ajalukku 5. Wilhelmine Jaigi päikesevaip

Seekord ei kirjuta ma midagi uut. Kogun siia vaid kokku teabekillud ühe Eesti Rahva Muuseumi kogus oleva toreda ja tähelepanuväärse vaiba kohta.

1933. aastal suri kirjanik Juhan Jaigi 3-aastane poeg Peep sarlakitesse. Leina leevendamiseks hakkas Juhan Jaigi abikaasa Wilhelmine (1898-1992) valmistama vaipa. Selleks õppis ta ära sõlmtehnika. Sel ajal oli see tehnika Eestis küllaltki populaarne. Sõlmtehnikas vaipasid valmistati väikeettevõtetes ja seda tehnikat õpetati ka soovijatele. Kellelt Wilhelmine Jaik sõlmtehnikat õppis, ei ole teada. Vaibal kujutatu aluseks oli Juhan Jaigi riimitud proosas kirjutatud jutt “Kaie ajaviide” (ilmus esmakordselt 1934. aastal raamatus “Hädastvere poiste ninamees”). Vaiba kavandi tegi Juhan Jaigi hea sõber ungari graafik Ernö Koch (1898-1970), kes elas aastatel 1926-40 Eestis ja oli mõnda aega ka Riigi Kunsttööstuskooli õppejõud.

Vaiba keskel on kujutatud päikest ja selle ümber on kass Kaie lugu. Ühes servas on doominoklotsid ja numbrid ühest kümneni. Ülejäänud kolmes servas on tähestik ja iga tähe juures vastav loom, lind, inimene või ese.

1935. aastal sündis Juhan ja Wilhelmine Jaigil tütar Ilo. Vaip valmis samal aastal ning sellesse on sõlmitud Ilo sündimise kuupäev “17. I 1935”. Järgmise aasta novembris sündisid perre kaksikud Koit ja Säde.

Valmimise aastal oli vaip väljas Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näitusel ning sai seal esimese auhinna naiskäsitöö alal. “Rahvaleht” kirjutas sel puhul: “Üksikväljapanekutest äratab erilist tähelepanu pr. M. Jaiki hiigelvaip, millesse kujutud kirjanik J. Jaiki “Kaie juttudest” terve hulk üksikuid stseen-pilte. See on esmakordne juhus, kus meie kirjanike tööd on annud inspiratsiooni vaibamustrite koostamisel.” (“Rahvaleht” 1935, nr. 102).

Vaip pandi üles Jaikide kodus lastetoa seinale. Päikese naeratus tervitas lapsi hommikuti ja nii väike Ilo kui ka tema õde-venda õppisid selle abil selgeks tähestiku. Kui Jaikide pere 1944. aastal Eestist lahkus, jäi vaip maha. 1991. aastal hakkas tütar Ilo Jaik Riedberg vaipa otsima ajalehtede ja raadio vahendusel. Mõned aastad hiljem õnnestus tal lõpuks vaip üles leida. Selle oli keegi peretuttav pärast Jaikide lahkumist oma koju viinud. Talle oli pere poolt jäetud korteri võti. Kui ta naases, et veel midagi pere varast päästa, siis ei olnud see enam võimalik. Ilo Jaik Riedberg sai vaiba tema järeltulijatelt tagasi. Aastatega olid vaip kulunud. Ilo Jaik Riedberg lasi selle Pariisis korrastada ja pärast seda oli vaip 15 aastat tema töötoa seinal Pariisi kodus.

1998. aastal andsid Ilo Jaik Riedberg ja tema abikaasa Clauss Riedberg ema ja isa mälestuseks välja raamatukese “Kaie ajaviide”, mis on illustreeritud fotodega sellest vaibast. Aasta hiljem ilmus raamat uuesti täiendatuna. Seekord on raamatus kirja pandud vaiba lugu ja isa kirjutatud jutu on Ilo Jaik Riedberg tõlkinud saksa, rootsi ja prantsuse keelde. Ligi 800 eksemplari sellest raamatust kinkis pere koolidele, Nõmme lastekodule, raamatukogudele ja lasteaedadele.

2013. aastal kinkis Ilo Jaik Riedberg vaiba Eesti Rahva Muuseumile ja see kuulub nüüd muuseumi kogusse. Samal aastal oli vaip eksponeeritud Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas. MuIS-ist ei selgu, kas seda vaipa on ka hiljem vaatamiseks välja pandud. Oleks küll väga vahva, kui Eesti Rahva Muuseum leiaks võimaluse vaipa taas näidata.

Vaiba kirje MuIS-is on siin.

Raamatut “Hädastvere poiste ninamees” saab lugeda DIGAR-is.

Saadet “Ilo Jaik-Riedberg on eestlanna Pariisis” (“Kultuurimeeter” 26.1.2013) on võimalik vaadata siit. Saates on juttu ka vaibast.