Pilk ajalukku 18. Adamson-Ericu vaipade valmistajatest

Alates sellest, kui hakkasin rohkem kui kakskümmend aastat tagasi uurima Eesti kirikutekstiile, on mind huvitanud mitte ainult tekstiilide kujunduse loonud kunstnikud, vaid ka esemete teostajad. Sageli ei ole neid inimesi nimetatud. Adamson-Ericu loomingut uurides jäid mulle silma mõned tegijad, kellele tänases postituses tähelepanu pööran. Ja nagu sageli tekstiiliajalugu uurides juhtub – ei pääse me riivamast Eesti poliitilist ajalugu. Seekord ka Eesti kirjanduslugu.

Emilie (Siuts) Vares (1898-1947)

1923. aasta lõpus külastasid Pariisist koju sõitvad Johannes Vares-Barbarus ja tema abikaasa Emilie Berliinis Johannes ja Aurora Semperit. Seal tutvusid nad Aurora venna Adamson-Ericuga. Emilie Varesele meeldisid mõned noore kunstiõpilase loodud vaibakavandid niivõrd, et ta palus luba neid teostada. Adamson-Ericul ei olnud selle vastu midagi ja nii valmisidki tema kavandite järgi esimesed vaibad.

Johannes ja Emilie Vares elasid koos teenijaga Pärnus Vilmsi tänaval 8-toalises korteris. Elsbet Parek on meenutanud nende elupaika: /…/ Edasi järgnes suur nurgapealne saal pehme mööbliga, korvtoolide, suurte vaipade ja paljude maalidega /…/ Vaibad olid pr. Siutsu enese virkade käte töö – aastaid oli olnud sõlmitud vaipade valmistamine tema harrastusalaks. Vaipade mustrite joonised olid kunstnikkude valmistatud. Ühele suurele vaibale oli sisse põimitud Barbaruse värss.

Vaipadest on kõnelenud ka luuletaja ja tõlkija Jüri Šumakov: Aga eriti minu tähelepanu köitis vaip. Sellele vaibal olid mingisugused imelised hüeroglüüfid. Vaatan ja vaatan … no panin tähele, et Barbarusele ei jäänud kahe silma vahele minu minu pilgud ja siis ta ütleb: “Ah te vaatate seda vaipa. No teate see see on minu abikaasa järjekordne vigurdus. Tema nimelt võtab minu luuletuste esimesi tähti ja paneb neid kokku ja teeb sellest nihukese nagu mosaiigi. Vat see vaip on niiviisi tehtud.

1939. aastal kolisid Johannes ja Emilie Vares Tallinnasse ja elasid Roosikrantsi tänaval 4-toalises korteris. 1940. aasta suvel oli nende elukohaks peaministri ametikorter Toompea lossis. Sõja-aastail viibisid nad nõukogude tagalas. 1944. aasta sügisel külastas Elsbet Parek Vareseid Kadriorus asuvas Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikorteris. Ta meenutab: Siin polnud enam midagi nende endistest asjadest – kogu mööbel, esemed ja raamatud olid Saksa okupatsiooni ajal rüüstatud ja laiali tassitud.

Johannes Vares-Barbarus tappis end 1946. aastal. Kaks kuud hiljem sooritas enesetapu ka Emilie Vares. Neile mõeldes tuleb taas tõdeda, et sotsialistlikud ideed ei sünni vaesusest. Vaesed inimesed tahavad saada rikkaks. Sotsialistlikud ideed sünnivad majanduslikust heaolust. Johannes Vares-Barbarus kaotas kõik ja põhjustas oma valikutega lõpuks ka oma naise surma.

Emilie Varese valmistatud vaipade võimalikud teised autorid-kavandajad, väljanägemine ja saatus ei ole teada.

Senini on peetud 1928. aastat Adamson-Ericu tegutsemise alguseks tekstiilikunsti vallas. Võttes arvesse Emilie Varesele loodud vaibakavandeid võime selle alguse nihutada viis aastat varasemaks – aastasse 1923.

Tallinna Linna Naiskutsekool ja Anni Varma (1891-1957)

1928. aastal valmistasid Tallinna Linna Naiskutsekooli õpilased Adamson-Ericu kavandite järgi konstruktivistlikus laadis tekstiile, mis olid väljas 1928. aasta mais kooli aastanäitusel. Ajakirjast “Taie” võime lugeda:

Adamson-Eric’i kavandite järgi valmistet padjad ja eriti vaibad väärivad tähelepanu. Tervitetav on see, et naiskutsekool pole enam ainult rahvakunsti mustrite elustamise moderniseerimise teenistuses, vaid tahab juba astuda vastu praegusaja maitsega kultuurinimese tarbeile ja vajadusile.

Adamson-Ericu loodud kolm vaipa ja kolm patja olid vaatamiseks välja pandud tema, Kristjan Tederi ja Eduard Viiralti ühisnäitusel 1928. aasta suvel. Näitusekataloogi andmetel olid viis neist esemetest müüdud ja üks vaip oli müügis hinnaga 150 krooni. Ehk on mõni neist vaipadest-patjadest veel alles toonaste ostjate järeltulijate valduses …

Neli aastat hiljem – aastal 1932 – oli naiskutsekooli näitusel väljas Adamson-Ericu vaip aastanumbriga 1930. Sellel oli kujutatud Toompea linnust, Eestimaad ja Tallinna Raekoda. Vaiba servades on tekst: TÖÖRAHWA TALUPOEG WABA MAA JÄÄ WABAKS SA JÄÄ SEISMA SA. Tegemist on algussõnadega Henrik Visnapuu luuletusest “Kodumaa laul” (1920. aastal ilmunud luulekogust “Talihari”) kusjuures luuletuse esimene sõna “Maarahva” on vaibal asendatud sõnaga “Töörahva” teise salmi algusest. “Kodumaa laulu” lugu on omaette huvitav. Samuti on huvitav, miks Adamson-Eric selle vaiba sisse kudus (ja ühe sõna muutis). Aga see jäägu Adamson-Ericu loomingu uurijatele lahti mõtestada. Vaiba allosas on tekst ADAMSON ERIC TALLINNA LINNA NAISKUTSEKOOL. Ääremärkusena olgu mainitud, et Henrik Visnapuu abikaasa Hilda (Ing) oli Emilie Varese kooliõde ja sõbranna.

Teadaolevalt see vaip säilinud ei ole.

Tallinna Linna Naiskutsekooli juhataja oli selle loomisest 1922. aastal kuni 1941. aasta sügiseni Anni Varma. Küllap oli tema koolijuhina see, kelle algatusel õpilased Adamson-Ericu kavandite alusel tekstiile valmistasid. Tallinna Linna Naiskutsekoolis oli kangakudumine kõrgel tasemel, püüti ajaga kaasas käia, tehniliste oskuste kõrval arendada õpilastes loomingulist poolt.

Anni Varma oli sunnitud oma ametikohalt kooli juhatajana lahkuma 1941. aastal. 1944-1949 töötas ta õppejõuna Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis. 1949. aastal Anni Varma arreteeriti ning ta oli kuni 1956. aastani asumisel Krasnojarski krais. Üsna pea pärast vabanemist ja Eestisse naasmist Anni Varma suri.

Helmi Semper (1888-1943)

Adamson-Ericu isiknäitusel 1938. aastal Tallinna Kunstihoones oli tema muu loomingu kõrval väljas ka seina- ja põrandavaip aastatest 1928-29 ja linasest damastist laudlinariie 1935. aastast (teostatud Pärnu Linatööstuses). Vaipade valmistajaks näituse kataloogis on märgitud Helmi Semper Hallistes. Suure tõenäosusega oli see Johannes Semperi õde Helmi (1888-1943). Adamson-Ericu õde Aurora oli 1920. aastast abielus Johannes Semperiga. Helmi Semper suri ajal, mil Johannes Semper oli nõukogude tagalas. Tema abikaasa Aurora ning tütred Siiri-Malle ja Lilian olid sel ajal Eestis. Surmakuulutusega meenutasidki Helmi Semperit vennanaine ja vennatütred. Põigates tagasi Johannes Vares-Barbaruse juurde olgu märgitud, et tema ja Johannes Semper olid koolivennad ja sõbrad.

Renate (Todi) Jõesaar (1907-1976)

RaKü seitsmendal näitusel 1940. aastal olid vaatamiseks välja pandud Adamson-Ericu kavandatud tikitud rüiu, mille oli teostanud Todi Jõesaar. Todiks hüüti Adamson-Ericu nooremat õe Renate Jõesaart.

Renate Adamson õppis kunstikoolis “Pallas” maalikunsti ja abiellus skulptor Ernst Jõesaarega. 1944. aastal lahkusid nad Eestist ning nende uueks elukohaks sai Rootsi. Renatest tuleb juttu ka järgmises lõigus.

Mari Adamson (1908-2000)

1936. aastal abiellus Adamson-Eric Mari Sannamehega. Lähedasem suhtlemine oli neil alanud kaks aastat varem. Mari Adamson on 1995. aastal jutustanud: Tema oli just tulnud äsja Kreekast ja oli näituse avamisel. Ma ei mäletagi, mis näitus see oli. Ja ma juhatuse liikmena läksin ta juurde (me muidugi olime juba vanad tuttavad ennem jah, aga mitte lähedalt) ja tegin ettepaneku, kas tema, teades, et tema tarbekunstiga on tegelenud – metalli tegi ennem ja portselani ka –, et tema esineks RaKü näitusel. Tema naeris selle peale ja ütles: “No miks mitte. Et ma võiks ka oma õe nõelutud sokke panna välja. Tema õde oli kujur Jõesaare abikaasa ja tõesti ta nõelus haruldaselt hästi sokke. Väga ilusad. Tollal nõeluti sokke. Nüüd ei nõeluta. Visatakse ära. Ja muidugi mind see pahandas – see niisukene vastus. No ta tegi nalja muidugi, aga sellest peale meil nagu tekkis selline intriigitsev meeleolu omavahel jah. Hea, et Adamson-Ericu sõnad Marit päris ära ei pahandanud, vaid järgnesid aastad täis viljakat ühist elu ja tööd.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on 1937. aastasse dateeritud rüiuvaip, mille autoriteks on Adamson-Eric ja Mari Adamson. Selle valmistas Mari Adamson. Kangakudumist õppis ta küll alles 1940. aastal, kuid rüiu on oma olemuselt sedavõrd lihtne (võrreldes mõne teise kangakudumistehnikaga), et erilist väljaõpet ei vaja. Pealegi oli Mari Adamson Riigi Kunsttööstuskooli naiskäsitöö erialal õppinuna küllap käeliselt piisavalt osav. Rüiu võib olla ka tikitud nagu oli seda 1940. aastal RaKü seitsmendal näitusel välja pandud Mari Adamsoni kavandatud ja teostatud rüiu. Kahjuks MuIS-ist ei selgu, kas 1937. aasta vaip on sõlmitud või tikitud. Seda oleks huvitav teada.

“Kangur Veskaru” (1934…1941…1944…1950)

Tagalast 1944. aastal naasnud Adamson-Eric hakkas aktiivselt korraldama kunstielu nõukogude võimu all olevas Eestis. Tema eestvedamisel loodi Tarbekunsti Keskus (hilisem Kunstitoodete Kombinaat ARS). Selleks koondati kokku mitmed natsionaliseeritud ettevõtted. Teiste hulgas oli kangakudumise ettevõte “Kangur Veskaru”, mille alusel kutsuti ellu Tarbekunsti Keskuse tekstiili- ja dekoratiivkudumise ateljee. Tarbekunsti Keskuses kooti ka Adamson-Ericu vaipasid. Üks neist on 1945. aastanumbrit kandev seinavaip “Muhu mänd” Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus. Kuna dekoratiivkudumise ateljee tegutses endistes “Kangur Veskaru” ruumides kasutades nii sisseseadet kui ka ehk seniseid töötajaid (sh. Enn ja Mai Veskaru kuni 1950. aastani), siis võib öelda seal valmistatud vaipade kohta, et need valmisid “Kangur Veskaru” töökojas. Siia alla kuulub ka Eesti Kunstimuuseumi Adamson-Ericu kogus olev tema kavandi järgi valmistatud sõlmtehnikas põrandavaip. Nagu näha, siis sarnaneb see oma motiivistikult 1937. aastal Adamson-Ericu ja Mari Adamsoni ühistööna loodud rüiuvaibale.

Ettevõttest “Kangur Veskaru” võib lähemalt lugeda siit.

Siinkohal seekord lõpetan. Kahtlemata on siinne loetelu mittetäielik, aga midagi tuleb jätta ka hilisemateks ajaveebi-sissekanneteks.