Pilk ajalukku 8. Taevas vaibaks
Tallinna Linnamuuseumi kogus on eriline ja põnev seinavaip – “Põhjataevas” (TLM _ 11942 H 1085). Selle valmistas 1938.-1939. aastal Julie Borkvell (ka Borkwell, Julia, 1889-1968). Vaiba suurus on 3,6 x 2,6 meetrit ning see on sõlmitud villasest lõngast linasesse lõime. Julie Borkvell oli matemaatik Albert Borkvelli (1890-1963) abikaasa.
Seekord lähen õige kerget teed ja pakun siin lugemiseks artiklit ajakirja “Huvitav Žurnaal” 1939. aasta esimesest numbrist (vt. ka DIGARis).
Vaip lõpmatust taevalaotusest. Prof Borkwelli abikaasa algupärane kunstitöö.
Moodsa perenaise sõrmed on sama osavad looma kunstiteoseid nagu ta vanaemalgi – ning tema avaram silmaring, arenenum maitse ja paremad tehnilised võimalused aitavad selleks kaasa, et tänapäeva naiste käsitöö saavutab üha tõhusamaid tagajärgi. Nüüd ei piirduta enam vanaemadelt päritud mustritega, nüüd ei ehi enam kõigi “paremate perekondade” saale üks ja sama pärsiavaip, nüüd võidutseb isikupärasus ja lopsakas fantaasia.
Kes arvab, et naise fantaasia uusi käsitöömustreid luues hõljub vaid “lillede ja linnukeste” vallas, on kindlasti üllatunud kuuldes, et naise loodud vaibamuster mõnikord uljalt haarab ka maailmaruumi, mitte mängeldes ja suurejoonelise hoolimatusega, vaid tõsise, teadusliku suhtumisega oma ainesse.
Nii on neil päevil prof. B o r k w e l l I abikaasa alanud uue vaiba sõlmimist, mille mustriks on – t a e v a k a a r t.
Nagu kuulen pr. Julie Borkwellilt eneselt, kes sõbralikult nõustub näitama ka alustatud vaipa ja selle mustrit, on uue ja täiesti a i n u l a a d s e vaiba muster joonistatud teadusliku täpsusega ühe 250-aastase taevakaardi järele. Selle taevakaardi valmistas käsitsi a. 1690 Greenwichi tähetorni direktor ja Londoni ülikooli professor Flamstead, joonistades selle tähekujud vanult kreeklasilt põlvnevate müütide järgi. Tartu tähetornis leidub sellest klassikalisest taevakaardist koopia ning tähetorni juhataja prof. Rootsmäe lahkel vastutulekul joonistas üks Tallinna tehnikaülikooli üliõpilane selle kaardi omakorda proua Borkwelli vaiba jaoks, asetades tähekujud koos ekvaatori ja ekliptikajoonega, õigetele kohtadele. Sellelt joonestuselt kandis üks riigi kunsttööstuskooli lõpetaja tähepildid üle mustrilehele, valides mustri värvid proua Borkwelli soovide ja näpunäidete kohaselt.
Me näeme sellel tumesinisel, sügisöö taevast meenutaval taustal siniseis värvivarjundeis hoitud tähekujusid, tuntuid ja tundmatuid. Iga tähepildi koha määravad täpselt vastavad tähed, nii nagu neid meiegi näeme taevalaotusel – säravkollases värvis. Siin kulgevad piki ekliptikajoont lõvi, neitsi, kaalude, skorpioni, küti, kaljukitse, veevalaja, kalade, jäära, sõnni, kaksikute ja vähi tähekujud; ümmarguse mustri keskel, mida piirab ekvaatorijoon, näeme suurt vankrit, põhjanaela, orioni ja teisi. Siin ei ole ühtki üleliigset ega “kaunistavat” tähekest, kõik on täpselt nõnda, nagu taevalaotuselgi. Üksnes väljaspool ekvaatori ringikujulist piiri on proua Borkwell lubanud oma kujutelule vaba voli – nelinurkse vaiba nurki kaunistavad päike, kuu, saturn ja sabatäht, ning kummalgi pool sõõri on toodud 12 zodiaagimärki.
Kuna väikese mustrilehe kaudu saab valmivast omapäraselt kaunist vaibast vaid kahvatu kujutluse, siis ometi näitab tänaseni valminud vaibaosa, millel näeme juba kaksikuid, sõnni ja orioni – jäär ja lõvi on alles pooleli –, et siin sünnib ainulaadne ja haruldaselt ilus käsitöö. Juba see osake kahe ja poole meetri laiusest ning kolme ja poole meetri pikkusest vaibast suudab silme ette manada suurt ja salapärase iluga taevalaotust.
See ei ole tavaline vaip, tavaline käsitöö, mille valmistajal tarvitseb vaid piinlikult jälgida eelolevat mustrit. See on looming, rikka ja sügava kujutlusvõimega inimese kaunis elutöö, mis nõuab armastavat kätt ja teadlikku süvenemist oma ainesse. See ei ole juhus, et töö loojad, proua Borkwell ja tema matemaatikaprofessorist abikaasa, mõlemad tunnevad viimse kui tähekuju vanu müüte.
V. S.
Julie Borkvelli vaip on kaunis ja huvitav. Taaskord tuleb tõdeda, et ülevaade sellest, kui paljudes kodudes algupäraseid vaipasid valmistati, ei ole. Kui tekstiili hästi ei hoia, siis see hävib ning kui selle kohta kirjalikke allikaid ei ole, siis ei saagi me teada, mida valmistatud on. Seepärast on suur õnn, et see vaip on Tallinna Linnamuuseumile üle antud. Kahju, et artiklis ei ole nimepidi kirjas, kes olid need Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilane ja Riigi Kunsttööstuskooli lõpetaja, kes aitasid vaiba kavandit valmistada. Õige aeg nende küsimuste esitamiseks on pöördumatult möödas, sest ei ole kelleltki küsida.
