Muljeid rüiuvaipade näituselt

  • “Fookus. Rüiuvaibad”
  • Koht: Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
  • Aeg: 25.03.-29.05.2022
  • Kuraatorid: Helen Adamson, Kai Lobjakas
  • Kujundaja: Jaana Jüris
  • Graafiline kujundaja: Tuuli Aule
  • Teostus: Valge Kuup Studio

Sel kevadel oli võimalus nautida Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Eesti kunstnike loodud rüiuvaipasid. Kahte näitusesaali oli välja pandud 53 rüiut muuseumi enda kogust. Vaid üks vaip oli väljastpoolt muuseumi – Anna Gerretzi “Signatuur”. Näitusesarja “Fookus” eesmärk on näidata oma muuseumi kogus olevaid museaale. Eks see ongi oluline, et muuseum näitab eeskätt oma kogusid. Kes muu peakski muuseumi kogu tutvustama ja seda läbi töötama, kui mitte muuseum ise. Teisalt seab see omad piirangud, sest rääkida saab peamiselt sellest, mis muuseumil olemas on, ja mõned teemad võivad jääda käsitlemata. Kuid ega ühe näitusega ei olegi võimalik kõike ära rääkida.

Näitusel välja pandud vaipade põhjal sai hea ülevaate Eesti rüiukunstist 1940. aastate teisest poolest 1980. aastateni. Täiendust lisavad fotod vaipadest, mis väljapanekus ei olnud, kuid on esindatud näitusega kaasnevas raamatus. Ma ise oleksin küll soovinud saada rohkem teada rüiudest, mis valmistati enne II ilmasõda, kuid ETDM-i kogudes on sellest perioodist vaid kaks vaipa – Mari Adamsoni ja Adamson-Ericu koostööna valminud vaip 1937. aastast ning Mari Adamsoni väike rüiu 1939.-40. aastatest. Ehk leiab varasem ajalugu kajastamist mõnel tulevasel näitusel. Mitmel pool ja ka seekord näitusega kaasnevas raamatus on väidetud, et sõja-eelse Eesti tekstiilikunsti kohta on säilinud vähe materjali. Mina sellega päris nõus ei ole, kuid sellest kirjutan mõnes tulevases ajaveebi-postituses.

Rüiuvaibad olid näitusel paigutatud ajaliselt, temaatiliselt, kujutuslaadi või autorite kaupa. Näitus algas esimeses saalis Mari Adamsoni ja Adamson-Ericuga. Neile kahele liituvad Leesi Erm ja Ellen Hansen. Teises saalis olid esindatud nii Leesi Erm, Ellen Hansen kui ka Mari Adamson, kuid siin liitusid nendega Mall Tomberg, Bruno Tomberg, Sirje Reitav ja Anna Gerretz. Üks rüiuvaip oli Anita Laigolt. Tema looming vääriks põhjalikku uurimist ja tutvustamist. Meeldiv üllatus oli tema vaipa sel näitusel kohata. Teistest erineb see rüiu oma iselaadse tehnika poolest. Ka oli see vaip ainukesena näitusel ühevärviline ja ornamendita.

Vaibad olid seatud omavahelisse kõnelusse. Seda oli väga põnev jälgida eriti teise saali alguses ja paremale jäävas osas. Vasemal kulges võimsalt Bruno Tombergi rüiude “allee”, mis viis vaataja Anna Gerretzi teosteni 1980. aastatest. Omaette saarekese moodustasid Sirje Reitavi vaoshoitud ja samas jõulised põrandarüiud saali tagumises paremas nurgas. Vaipadele sobiva koha ja kaaslaste leidmine võis olla kuraatoritele põnev väljakutse. Igatahes oli vaipade omavaheline suhtlus väga huvitav.

Näitust täiendasid toredasti suured mustvalged fotod oma-aegsetest väljapanekutest. See andis aimu toonasest õhustikust, viis tagasi sellesse aega. Samuti olid väärt täienduseks vitriinides olevad rüiuvaipade kavandid. Kavandi ja valmis töö koos nägemine annab aimu tööprotsessist ja õpetab kavandit nähes ette kujutama, milline valmis töö saab olema.

Rüiuvaipade näituse puhul meeldis mulle, et vaatajat ei üritatud tekstimassiiviga kurnata. Oluliselt põnevam on kuulata kuraatorit ja lugeda kodus raamatut. Olen seda meelt, et raamatut ei pea laotama muuseumi seintele-stendidele. Muuseumis tuleb ikkagi näidata asju. Sel näitusel oli teksti parasjagu niipalju, kui vaja.

Esimesel külastuskorral häirisid mind pisut suured kaldpinnad, millele vaibad olid asetatud. Järgmistel kordadel ei pannud ma neid enam tähele. Valgustuse puhul oleksin soovinud, et vaibad oleksid olnud ühtlaselt välja valgustatud. Praegu oli mitme vaiba puhul vaid üks väike osa punktvalgustusega esile toodud ja ülejäänu oli varjus. Valgustus on muidugi üldse keeruline teema ja museaalide puhul eriti. Õiget valgustust paika saada ei ole sugugi lihtne. Huvitav lugu oli Leesi Ermi rüiuga “Põdrad”. Sellel kujutatu ei olnud pea-aegu üldse arusaadav. Tekkis huvi, et millises valguses kujutatu nähtavaks muutub. Ellen Hanseni rüiul “Sinine” muutusid sinise värvi erinevatest varjunditest kujundid nähtavaks nurga alt vaadates ja teadlikult ornamenti otsides.

Asjalikuks täienduseks näitusele on sellega kaasnev raamat. Näitus on ajutine. Raamat aitab näitusest osa saada ka siis, kui see on juba maha võetud. Teksti osakaal võinuks raamatus olla suuremgi. Teisalt – ehk seekordsest näitusest ja raamatust kasvab välja põhjalik Eesti rüiuvaipade uurimus ja kaunis album, milles on ka teistes Eesti muuseumides ning erakogudes olevad rüiuvaibad. Seekordse raamatu puhul oleksin soovitanud, et vaipade pildid oleksid vastanud vaipade suurusele st. et vaibad oleksid ühes ja samas mõõtkavas. Praegu on osad suuremõõtmelised vaibad raamatus asjatult tillukesed. Arhiivifotode juurde oleksin soovinud numbrit, et huvi korral oleks võimalik originaali või digikujutist vaadata. Nimetatud on küll arhiiv, kuid mitte arhivaali number.

Näitusel oli vahva nurgake, kus oli võimalik rüiut tikkida. Väikesel ekraanil õpetas Anu Samarüütel, kuidas seda teha. Vaatamiseks olid ka mõned ajakirjad. Ei näitusel ega raamatus ei tulnud selgesti välja, et rüiju valmistamiseks on kaks tehnikat – kudumine ja tikkimine. Samuti ei tulnud selgelt välja, kes ja miks üht või teist tehnikat kasutas. Kas kõik näitusel vaatamiseks väljas olnud vaibad olid kootud? Püüdsin seda MuIS-ist teada saada, kuid seal on kasutatud tehnika iseloomustamiseks sõna “rüiu”. Täpsustust, kas tegemist on tikitud või kootud rüiuga, MuIS-is ei ole. Tehnikat saaks kindlaks teha vaadates vaiba tagumist külge või narmaste vahele. Näitusesaalis ei olnud see võimalik, sest eksponaate ei puututa. Abiks oleks olnud, kui MuIS-is oleksid ka fotod vaipade tagumisest küljest. Ma arvan, et valmistamistehnika küsimus ei ole tühine. Rüiut ei valmistanud käsitletud ajal mitte ainult tekstiilikunstnikud, vaid see oli jõukohane ka käsitöölistele. Ajakirjades avaldati tekstiilikunstnike kavandeid rüiuvaipade tegemiseks. Valmistamistehnikate analüüs annaks meile teavet mitte ainult Eesti tekstiilikunsti ja käsitöö ajaloo kohta, vaid Eesti ajaloo kohta üldiselt. Miks näiteks arvasin ma veel pärast käsitööõpetaja stuudiumi lõpetamist, et rüiut peamiselt tikitakse? Selle taga on ühe asjaoluna minu perekondlik kogemus – mu vanaema ja ema elukäik, mida oluliselt mõjutasid poliitilised ja ühiskondlikud sündmused. Teisalt iseloomustab minu teadmine või õigemini teadmatus läbitud õpet.

Näituse korraldajad on avaldanud lootust, et ehk toob rüiuvaipade näitus endaga kaasa selle tehnika populaarsuse tõusu. See oleks väga tore! Põnev oleks näha, millist laadi teosed tänapäeva kunstnike loominguna sünnivad.

Rubriigid: Ajaveeb, sildid: , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.