Kirikutekstiilid 2. Lõimeripsvaibad Eesti kirikutes

Järgnev kirjatükk on ümber tõstetud minu kirikutekstiilide ajaveebist. Püüan kaks ajaveebi aegamööda üheks teha. Seekordne sissekanne pärineb 2014. aasta lõpust ja on pisut täiendatud-tänapäevastatud.

5. oktoobril 2014. aastal oli mul rõõm osaleda Avinurme Elulaadikeskuses kangakudujate infopäeval “Lõimeripsilised põrandakatted”. Infopäeva esimeses osas olid ettekanded “Avinurme lõimeripsiliste põrandakatete kudumisest” (Veinika Västrik), “Mälestused lõimevaipade müümisest” (Ülle Tooming) ja “Lõimevaibad Eesti Rahva Muuseumi kogudes” (Vaike Reemann). Mina esinesin ettekandega lõimeripstehnikas põrandavaipadest Eesti kirikutes. Jagan siin teiega lühikest kokkuvõtet sellest, mida rääkisin. Ehk inspireerivad siinsed fotod mõnda kogudust või inimest endagi kirikusse vaipa kuduma. Ehe ja ainukordne käsitöövaip on väärikas ese pühakoda kaunistama.

Lõimeripstehnikas põrandavaibad moodustavad väikese, kuid tähelepanuväärse osa meie kirikute põrandavaipadest. Enamasti on tegemist pikihoone vahekäigu põrandal olevate vaipadega, kuid neid võib leida kirikuhoones mujalgi.

Vanim teadaolev lõimeripstehnikas põrandavaip oli Kuusalu kirikus. Selle kujundas ja kudus 1955. aastal koguduseliige Hulda Maasikas. Ka vajalikud lõngad värvis ta ise. Vaip oli ligi kahe meetri laiune ja rohkem kui 20 meetrit pikk ulatudes kiriku peauksest altarini. Esimest korda oli vaip kasutusel suvisel leeripühal 1955. aastal. Kahjuks seda vaipa enam alles ei ole.

Põltsamaa kiriku lõimeripstehnikas põrandavaibad said valmis 1957. aastal. Vaipade tellimise eestvedajaks oli koguduse õpetaja Herbert Kuurme, mustri kavandas kunstnik Rudolf Sepp ning vaibad kooti kohalikus käsitöökombinaadis (meister Paula Roosvald, kuduja Aino Välbe-Meerits). Vaipasid on kokku viis – kaks pikemat kiriku pikihoones vahekäigu põrandal ja kolm kitsast vaipa altariastmetel. Viimastel on kujutatud riste, ankruid ja südameid, mis sümboliseerivad vastavalt usku, lootust ja armastust. Altari ette minnes astuvad kirikulised (laulatuse puhul pruutpaar) mööda neid astmeid ja jäävad seisma kolmandale astmele – vaibale, millel on kujutatud südamed.

9. septembril 2023. aastal võeti Põltsamaa kirikus kasutusele uued vaibad. Need on valmistatud vanade lõimeripsvaipade järgi. Uued vaibad kudus Kersti Pook. Aega kulus selleks suureks tööks viis aastat.

Rõuge kiriku 26 meetri pikkune vaip on kootud ajavahemikus 1961-63. Selle valmistajateks olid Meeta ja Johannes Soe. Vaiba värvid ja muster lubavad oletada, et see on kootud Põltsamaa vaiba eeskujul. Vaip valmis ajal, mil koguduse õpetajaks oli Bernhard Talvar. Tema ajal valmistati kirikusse ka uusi altari- ja kantslikatteid.

Torma kiriku vaibad valmisid 1965. aastal. Töö võeti ette koguduse õpetaja Jaan Muru eestvedamisel. Lõnga värvijateks ja kudujateks olid koguduseliikmed ning kaasa lõi ka õpetaja abikaasa Lydia Muru. Õpetaja Jaan Muru oli aastatel 1945-1951 ennast varjanud ning aastatel 1951-1955 oli ta olnud vangistuses. Sel ajal valmistas ta fileetehnikas kardinaid. Ühe sellise kardina on tema tütar kinkinud Eesti Rahva Muuseumile. Lydia Muru kuulus 1938. aastast luteri kiriku juures tegutsenud Mälestuslehtede ja kaunistuste komisjoni, mille üheks tegevusvaldkonnaks oli innustada kogudusi uusi kirikutekstiile muretsema. Seega oli nii õpetaja Murul kui tema abikaasal juba varasemast huvi käsitöö ja kiriku kaunistamise vastu, mis Tormas väljendus uute vaipade ja ka altarikatete valmistamise korraldamises.

Endine lai ja pidulik pikihoone vahekäigu vaip on nüüd osadeks lõigatuna pastoraadihoone põrandal.

Õpetaja Jaan Muru tähendas vaiba valmimise loo ülesse pealkirja all “Kui Tormas kirikukangast kooti ja kogudust ehitati”. 2019. aastal ilmus see õpetaja Tiit Pädami koostatud raamatus “Igavikust kantud maastik. Kirikuhoonetest ja inimestest Nõukogude Eestis”. Jaan Muru kirjeldab oma loos toredasti, milline oli kirikuvaipade kudumise käik nõukogude ajal. Millised olid takistavad asjaolud ja kuidas inimesed selle tööga kaasa tulid. Kangakudujatele muidugi pakuksid huvi vaipade kudumise tehnilised üksikasjad aga kuna õpetaja ise ei kudunud, siis neid sellest kirjutisest ei leia. Sellest hoolimata on tegemist väärt lugemisvaraga.

Lohusuu kirikus on kahte tüüpi vaipasid. Käärkambri põrandat katavad punased vaibad, mille servades on värvilised triibud. Oletan, et need vaibad on olnud kunagi ühe pika ja piduliku vaibana kiriku vahekäigus. Oma kujunduselt sarnanevad need Torma kiriku vaipadele. Aga on veel üks tore vaibake. See asub kantsli ukse ees.

Hageri kiriku rohkem kui 30 meetri pikkune vaip kooti kiriku kõrval kogudusemajas 1968. aastal. Kudujateks olid Hageri kiriku praeguse õpetaja Jüri Vallsalu tädi Asta Vahtramäe ja kirikuteenija Salme Soomre-Tiirvelt. Nad kudusid vaiba kahes osas ning kudumiseks kulus veidi üle aasta.

Võnnu kiriku altaritaguses ruumis on põrandal tore ruudu-mustriga vaip. Ei ole teada, kas see on valmistatud spetsiaalselt kiriku jaoks või on keegi toonud oma koduse vaiba kirikus kasutamiseks.

Räpina kiriku vaip on valmistatud 1970. aastatel Puka sovhoosi kudumistsehhis koguduse liikmete Marta Otsingu, Elsa Arumäe ning koguduse õpetaja abikaasa Eve Audova eestvedamisel. Igal aastal pööratakse vaipa kaks korda ümber. Sellega vahetuvad vaiba värvid ja kasutuses olnud pool saab puhata.

Piirsalu kiriku vaip on lastud kududa umbes 1979. aastal teeninduskombinaadis koguduseliikmete kogutud raha eest.

Türi kirikus on kahevärvilised lõimeripsvaibad, millel on kujutatud ristimotiive.

2013. aasta 7. juuli oli tähelepanuväärne päev Eesti kirikutekstiilide ajaloos. Üle pika aja rulliti kiriku põrandale maha uus käsitsi kootud põrandavaip. Karmen Kroonmäe kudus selle Urvaste kirikusse. Uus vaip on sarnaselt vanale vaibale lõimeripstehnikas, kuid mustrid ja värvid on erinevad. Vanal vaibal on teisteski kirikutes nähtud ristid. Uus vaip on inspireeritud Urvaste rahvarõivastest.

“Kangakudujate infopäev” oli minu jaoks üks ilusamaid sündmusi 2014. aastal. Sinna kogunenud naistest õhkus tegusust, huvi ja rõõmu. Nende keskel oli nii tore olla! Lisaks sain ma osalejatelt väärtuslikku infot paaris Eesti kirikus olevate põrandavaipade kohta. Suur tänu infopäeva korraldajatele!

Kel rohkem huvi lõimeripstehnikas kootud vaipade vastu, siis soovitan lugeda Veinika Västriku magistritööd “Avinurme lõimeripstehnikas põrandakatted Eestis ilmunud kudumisõpetuste ja muuseumikogude taustal ning katsed kasutada lõimeripstehnikat tänapäevaste linaste materjalidega kudumisel”.