Pilk ajalukku 12. Aarne Mõttuse seinavaiba lugu

1938. aastal valmis Kadriorus arhitekt Alar Kotli projekti järgi presidendi kantselei hoone. Selle sisekujunduse loomisel olid tegevad arhitekt Olev Siinmaa ning kunstnikud Richard Wunderlich, Günther Reindorff, Voldemar Kaarma, Adamson-Eric ja Aarne Mõttus. Adamson-Eric kavandas koosolekuteruumi ja presidendi kabineti tekstiiltapeedid, millest kirjutasin viimatises “Muinsuskaitse aastaraamatus” (lk. 76). Koosolekuteruumi oli kavas kududa kaks vaipa. Suurema vaiba jaoks oli ruumi planeeritud ala pikemas akendeta seinas (vaiba suurus 4 x 2,8 m). Otsaseina sooviti lasta valmistada vaip Eesti Vabariigi ja maakondade vappidega.

Suure seinavaiba saamiseks korraldati kaks võistlust. Esimene toimus suvel-varasügisel 1938. aastal, oli avatud kõigile ja sellele esitati 24 kavandit. Žürii koosseisus riigisekretär Karl Terras, haridusministri abi Voldemar Päts, arhitektid Johann Ostrat ja Alar Kotli ning kunstnik Günther Reindorff nende seast sobivat ei leidnud. Kavandid olid vaatamiseks väljas Tallinna Kunstihoones 12.-13. oktoobril. Rasmus Kangro-Pool, kes kavandeid vaatamas käis, möönis: Tõtt ütelda, žüriil on olnud vist õigus, sest pildiliselt-temaatiliselt ja käsitlusviisilt ei meeldiks nad näit. ka minule. Ma ei tea, kas leidukski palju nende pooldajaid. Ta lisas: Üht tahaksin aga märkida võistluse korraldajate kohta, et nemad ei ole võistlejaile umbkaudseltki ütelnud, mida nad sooviksid gobeläänil näha. Tingimusis oli üteldud vaid, et kavandid peavad sisult sobima valitsuse koosolekusaalile ja et detailid oleks. väljatöötluselt nii, et neid võiks vaadelda ka lähedusest. Niisugune seisukoht annab kunstnikele küll vabaduse, aga jätab üsna täbarasse seisukorda, mis siis just on vaja. Rasmus Kangro-Pool märkis ka: Üks õige paha asi selle võistlusega oli veel, et võistlus kuulutati välja enne, kui saal oli valmis ja üldmulje saalist, selle sisustusest, valguse mõjudest jne. olemas.

Sama aasta detsembris kuulutati välja teistkordne võistlus. Žürii koosseis oli sama ja osavõtt kõigile Eesti kunstnikele vaba. Seekord oli aga vaiba teema ette antud – see pidi kujutama Eesti vanemate nõupidamist Lembitu ajastul. Silmas tuli pidada koosolekuteruumi mõõtmeid, värve ja vaiba asukohta selles. Ruumiga oli võimalik kohapeal tutvuda. Esitada tuli vaiba üldkavand mõõdus 1:5 ja 50 x 50 cm suurune väljalõige kavandi iseloomulikust kohast mõõdus 1:1 tööjoonise kujul. Joonised tuli esitada värvis ja viimistletuna. Konkursi tähtaeg oli 15. märts 1939. Võistlusele esitati 19 kavandit. Esimese auhinna sai Aarne Mõttus, teise Johannes Greenberg ja kolmanda Ferdinand Kask. Aarne Mõttuse kavand kujutas lepingu sõlmimise momenti oda vahetamisega Eesti muistsete vanemate ja välissaadiku – viikingi – vahel.

Vaiba kartooni (tööjoonise) tegemist alustas Aarne Mõttus 1939. augustis ja see sai valmis järgmise aasta märtsi alguseks. 1940. aasta aprillikuus oli kartoon vaatamiseks väljas RaKü 7. rakenduskunsti näitusel Kunstihoones. Kartoon oli asetatud silmapaistvale kohale saali nišši. Hanno Kompus kirjutas sel puhul: Aarne Mõtuse gobelääni-kartoon Kadrioru administratiivhoone koosolekute saalile, mida olen võinud näha kohal, kuhu ta määratud, värvikompositsioonilt tõotab laitmatult sobida tolles ruumis kasutatud värvidega, ja figuuride mõõtmetelt samuti ta on heas vahekorras ruumi mõõtudega. Nagu kuulda, on tahet ja ka eeldusi selle gobelääni teostamiseks kodumaal; kui see on nii, siis ei tohiks see jääda üksikjuhtumiks, vaid seda tuleks arendada kodumaiseks gobelääni-tööstuseks. Arvatavasti see ei saaks vist teostuda võimalikult eksimusteta, ilma instruktori kutsumiseta, kas või näiteks Belgiast (on ju Flandria põline piltvaipade tegemise maa); ja teiselt poolt ka mitte ilma selleta, et juba varakult hangitaks tellimisi, milleks käimasoleval kunstiaastal ei tohiks puududa eeldusi.

Aastakümneid arvati, et Aarne Mõttuse kavandatud vaip kooti valmis. Tõenäoliselt on selle põhjuseks presidendi kantselei hoone koosolekuteruumis tehtud vendade Parikaste fotod. Selgitust, et fotol on tegemist kartooni (tööjoonise) ja mitte valmis vaibaga, annab tekstiilikunstnik Maasike Maasik Eesti Rahva Muuseumi kodulehel olevas videos (vt. postituse lõpus). Tegelikult on ka Parikaste foto negatiivilt võimalik näha, et tegemist on kartooniga. Negatiivid on hoiul Eesti Ajaloomuuseumi fotokogus ning MuIS-is saab neid uurida pisimate üksikasjadeni. Samuti seab vaiba valmimise kahtluse alla ajaline piir – kartoon loeti vastuvõetuks 6. märtsil 1940. aastal. On ebatõenäoline, et nii suur vaip oleks jõutud enne nõukogude võimu saabumist valmis kududa. Linda Ormessoni hinnapakkumises 5. märtsist 1940 oli gobelääni üleandmise kuupäevaks 15. veebruar 1941. Seega arvestas ta kudumise pikkuseks 11 kuud. Tõepärane tundub teabekild, et gobelääni kudumisega tehti algust, kuid töö jäi pooleli ja osaliselt valmis vaip kadus.

Järgnevateks aastakümneteks jäi vaibale ette nähtud seinapind tühjaks. 1990. aastate alguse remondi käigus täideti see kuldse raamiga “auk” esmalt tekstiilikunstnik Peeter Kuutma loodud tapeediga ning hiljem Adamson-Ericu tekstiiltapeedi koopiaga, mis katab ka ruumi ülejäänud seinapinda.

Pärast Aarne Mõttuse lahkumist Eestist 1944. aastal sai vaip mõningase tähelepanu osaliseks välismaal. 1976. aastal toimus Indianapolises Ameerika Ühendriikide 200-aastase juubeli näitus, kus osalesid 100 rahvuse hulgas ka eestlased. Indianapolise Eesti selts tutvustas Eestit tuhandetele külastajatele nelja päeva jooksul. Väljapaneku hulgas oli “jäljend” Aarne Mõttuse kavandatud vaibast. Ta oli põgenemisel vaiba kavandi kaasa võtnud ja selle järgi maaliti pilt jämedakoelisele lõuendile vähendatud suuruses.

Presidendi kantselei hoone sisustust säilitati nõukogude perioodil üldiselt hästi. Mõned osad (nt. Adamson-Ericu loodud tapeedid) olid eemaldatud, kuid mööbel ja intarsiad uste kohal jäid alles. Eesti taasiseseisvumisel püüti ruume taastada sellistena nagu need olid 1930. aastate lõpus. Sellest on lähtutud viimase 30 aasta vältel. Mõnda detaili ei ole olnud võimalik asendada ja nende asemele on tundlikult ja läbimõeldud loodud uut (nt. Adamson-Ericu kavandi järgi kootud seinavaip presidendi töökabinetis). 2003. aastal teostati Peeter Kuutma juhtimisel Aarne Mõttuse vapivaiba kavand aastast 1939 võttes aluseks ajakirjanduses ilmunud mustvalge pildi. Töid kantselei hoones on juhtinud väärikad sisearhitektid – Leila Pärtelpoeg ja Juta Lember. 1930. aastate lõpust lähtumine on olnud eesmärgiks eeskätt presidendi ametiruumide puhul, mille hulka kuuluvad ka koosolekuteruum ja presidendi töökabinett. Presidendi eraruumide kujundamisel on oldud tunduvalt vabam ja see on ka mõistetav – president ei pea oma kodus elama rangelt teiste kujundatud keskkonnas st. teiste inimeste reeglite kohaselt.

2006. aastaks olid pea kõik tööd koosolekuteruumis tehtud. Puudus vaid Aarne Mõttuse kavandatud suur seinavaip Eesti vanemate ja viikingiga. 2006. aastal soovis presidendi kantselei tellida vaiba valmistamise. Lisaks kartooni mustvalgetele fotodele oli tänu omaaegsetele protokollidele teavet vaiba värvilahenduse kohta ja säilinud oli ka väike kootud tööproov. Tekstiilikunstnikud Peeter Kuutma ja Maasike Maasik tegid neli kuud eeltöid vaiba valmistamiseks, kuid siis vahetus Eesti Vabariigi president – Arnold Rüütli asemele tuli Toomas Hendrik Ilves. Uus president otsustas, et vaipa ei ole vaja ja töö tuli pooleli jätta. Kui me heidame 1930. aastatele ette, et president Konstantin Päts otsustas kunstiküsimuste üle, siis mille poolest oli 2006. aasta parem? Ka siis otsustas president – seekord Toomas Hendrik Ilves – kunstiküsimuse üle loobudes Aarne Mõttuse vaiba teostamisest ja lastes kabinetist ära viia sinna sisearhitekti poolt seatud Adamson-Ericu vaiba. Presidendi esindusruumid peaksid olema sõltumatud konkreetsest isikust, kes parajasti president on, sest presidendid vahetuvad, aga institutsioon jääb.

Sellest, et vaip valmistamata jäi, on ütlemata kahju ja seda mitmel põhjusel:

• Aarne Mõttuse vaip oli kavandatud sellesse ruumi ja vaiba valmiskudumine oleks viinud sisekujundustööd koosolekuteruumis lõpuni. Tühi auk seinapinnas oleks täidetud.
• Vaibal kujutatu iseloomustab toonast aega. Ei ole põhjust seda häbeneda. Meile on iseloomulik kalduda äärmusse – Konstantin Pätsi aja ülistamisest selle täieliku mahategemiseni. Oleks aeg leida rahvana tasakaal endas ja vaadata rahulikult ka oma minevikus toimunusse. Kunst on oma aja nägu. Vaadates kaasaegset Eesti kunsti tuleb nentida, et ajavaimule kohandumine ja parasjagu poppide teemadega ülesastumine ei ole ka tänapäeva kunstnikele (ja kuraatoritele) võõras. Miks me peaksime siis seda 1930. aastate puhul pahaks panema?
• Selle vaiba puhul ei ole tegemist pelgalt poliitilise või kunstiteosega. Vaiba sünnilugu räägib ka Eesti haridusajaloost, majandusajaloost ja tekstiilkäsitöö arenguloost. Eesti tekstiilikunsti juured on 1930. aastates. Tallinna Naiskutsekoolis õpetati gobelääni alates 1930. aastate keskpaigast ja 1937. aasta näitusel olid väljas õpilaste kootud väikesed gobelääntehnikas seinavaibad. Karin Lutsu kavandatud piltvaip, mis sai Pariisi maailmanäitusel 1937. aastal auhinna, oli valmistatud Tallinnas Veskaru töökojas. Aarne Mõttuse kavandatud vaipa hakati kuduma Eestis. See kõik näitab, et siin olid olemas oskajad inimesed – nii kunstnikud kui kudujad – ja teisalt oleks selle töö tegemine olnud oluline kogemus valdkonna arengu jaoks. 1930. aastatel telliti riigiasutustesse sisustust palju just Eesti kunstnikelt ja ettevõtetelt ning anti sellega ühelt poolt võimalus valdkondade arenemisele ning teisalt inimestele tööd ja leiba.
• 2006. aastal olid vaiba kudumisse kaasatud Eesti tekstiilikunsti suurkujud Peeter Kuutma ja Maasike Maasik. Neil oli kasutada vähe materjale – ajakirjanduses ilmunud mustvalge kavand, mustvalgetel fotodel olev kartoon, proovitöö, värvikirjeldused protokollides. See tähendab, et täpse koopia loomine ei oleks olnud võimalik ja see, mis oleks valminud, oleks olnud ikkagi teatud määral kunstnike tõlgendus. Ma oleksin väga tahtnud näha Peeter Kuutma ja Maasike Maasiku loometööna sündinud vaipa. Selles oleks olnud kaasaegsete professionaalsete kunstnike puudutus.

Praegu laiutab kohal, kuhu vaip oli planeeritud, lage tühimik. Eks see ole omamoodi tunnistus meie aja arusaamadest või mittearusaamisest. Ma näeksin rõõmuga, et see vaip siiski teostataks.

Vaata lisaks:

Maasike Maasik, videoloeng: Kartoon või gobelään. Esimene riiklik piltvaiba tellimus Eestis. 2009

Mart Kalm räägib: Ühe maja lugu. 1. Presidendi loss Kadriorus. (saateminutid 12:40-19:28), 20021