Pilk ajalukku. Anita Laigo ja Aleksander Träss

Tekstiilikunstnik Anita Laigo (1901-1984, kuni 1938. a. Obst, Oeste) lõpetas 1923. aastal Kõrgema Kunstikooli “Pallas” joonistusõpetajana ja 1926. aastal sama kooli maali eriala Nikolai Triigi õpilasena. 1931. aastal läbis ta Tartu Naisühingu korraldatud pooleaastase kangakudumise kursuse ja aastatel 1932-1935 Tartu Naisühingu käsitöökooli kolmeaastase kangakudumise kursuse.

1928. aasta Pallase lõpetajad: Natalie Verhoustinskaja, Anna Lukats-Laigo, Edelgard Kruus-Nõmmik, Karin Luts. Taga seisab Anita Obst-Oeste-Laigo.
(foto: Eesti Kunstimuuseum, EKM j 57649 FK 1773)

Pärast “Pallase” lõpetamist töötas Anita Laigo kolm aastat Ambla põllumajandusgümnaasiumi ja algkooli joonistusõpetajana. Aastatel 1931-1933 tegi ta Tartu Ülikooli arheoloogiakabinetile jooniseid ja 1938-1940 oli ta Eesti Rahva Muuseumi juures tegutsenud Rahvarõivaste Nõuandebüroo juhataja. 1946. aastast 1969. aastani töötas Anita Laigo Kunstifondi Tartu osakonnas – alguses meistrina, hiljem juhatajana.

Anita Laigo tegi kaastööd kahele rahvarõivaraamatule. Helmi Kurriku raamatusse “Eesti rahvarõivad” (Tartu, 1938) kirjutas Anita Laigo peatüki “Telgedel kootud esemed” ja kihelkondade kirjeldustesse kangaste kudumistehnilised kirjeldused. Samuti luges Anita Laigo kogu tekstiosa korrektuurid. Raamatus “Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult” (Tallinn, 1957) on Anita Laigo kirjutatud peatükid “Kanga kudumine”, “Vööde kudumine ja paelte põimimine” ning “Narmaste valmistamine”.

Anita Laigo loodud tekstiile on MuIS-i andmetel kolmes muuseumis. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus on kümme kangast, kaks linikut ja kaks vaipa. Üks kangas ja kaks linikut on Tartu Linnamuuseumis. Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogus on kaks padjakatet ja üks Anita Laigo kavandi järgi tikitud vaip.

Anita Laigo kavandatud kangas
(Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, ETDM _ 14607 Te 1083)

MuIS-i andmed on ebatäpsed, sest palju teavet on veel MuIS-i kandmata. Ei ole võimatu, et Anita Laigo loomingut on veel mõnes Eesti muuseumis – tekstiile, mille autorit ei ole veel jõutud paberdokumentidelt MuIS-i kanda või mille autorit ei ole seni tuvastatud.

Alates 1931. aastast ilmusid ajakirjades “Taluperenaine”, “Eesti Naine” ja “Maret” Anita Laigo kangakudumisõpetused ja mustrid. Mustrite loomisel on ta sageli saanud ainest eesti rahvakunstipärandist. Eesti Ajaloomuuseumis on tekstiilikunstnik Peeter Kuutma ema Aline tikitud vaip, mille mustri autor on Anita Laigo ja mis pärineb ajakirja “Maret” 1936. aasta neljandast numbrist. Olen sellest vaibast kirjutanud tekstiilikunstnike lendlehes “Koiliblikas” (lk. 30).

Vaiba muster ajakirjast “Maret” nr. 4/1936
Seinavaip, kavandanud Anita Laigo, tikkinud Aline Kuutma
(Eesti Ajaloomuuseum, AM _ 33581 TE 3338)

Eesti Ajaloomuuseumi kogus on ka kaks Anita Laigo valmistatud diivanipadja katet 1939. aastast, mille kavandid on ta tõenäoliselt ise loonud (TE 2220 ja 2221).

Padjakate, kavandanud ja arvatavasti ka teostanud Anita Laigo
(Eesti Ajaloomuuseum, AM _ 30234 TE 2220)

Ajakirjades ilmunud Anita Laigo loodud mustrite järgi valmistatud vaipu on ka eravalduses. Selle üle, kui palju neid on ja milliseid mustreid on kasutatud, puudub ülevaade.

Anita Laigo kavandi järgi valmistatud vaip erakogust
(foto: erakogu)

Anita Laigo tegevusest kirjutades ei ole mainitud, et ta töötas aastatel 1937-1939 Aleksander Trässi (1881-1942) villa- ja värvimistööstuses “Ekstra”, mis tegutses aastatel 1920-1940 Tartus Narva tänaval. Ajakirjades ilmunud vaibakavandite juures on sageli märge, et “värvid “Ekstra” värvikaardi järgi on järgmised /…/”. “Ekstra” lõngaproove oli võimalik saada tasuta toimetusest. Eks nii tehti reklaami “Ekstra” tööstuse lõngadele. Vaibakavandeid avaldades ja lõngaproove levitades sai tööstus endale lõngaostjatest kliente. Peeter Kuutma hinnangul on “Ekstra” lõngad väga hea kvaliteediga.

Sageli on tänapäevased uurijad kurtnud, et 1930. aastate Eesti tekstiilikunstist on raske ülevaadet saada, sest toonased tekstiilid on enamasti hävinud ja olemasolevad must-valged pildid ei anna ettekujutust nende tekstiilide värvist. A. Trässi lõngade näidiseid on säilinud. Nende põhjal on võimalik muuta must-valge muster värviliseks. See avardab võimalust saada üevaadet Eesti tekstiilist enne II maailmasõda.

A. Trässi tööstuse lõnganäidised

A. Trässi ettevõttes valmistati mööblikangaid, ukse-eesriideid, aknakardinaid ning ülikonna- ja mantlikangaid. Mööblikangaste mustreid kavandas ettevõttele Anita Laigo. Meenutagem, et enne II maailmasõda oli Eestis palju mööblit valmistavaid ettevõtteid ja selleks kasutati Eestis toodetud mööblikangaid. Veel tänapäevalgi on säilinud originaalkangaga pehmet mööblit või on alles originaalkanga tükke hiljem paigaldatud kanga all. Mööbli restaureerimisel visatakse sageli need vanad kangad lihtsalt minema. See on väga kurb, sest nii hävitatakse meie ajalugu. Mööblikangad tuleks kindlasti säilitada ja kirjutada üles ka andmed mööbli kohta, mille juurde need kuulusid. See on ülioluline Eesti ajaloo talletamise ja uurimise seisukohast!

Tallinnas valmistatud diivan 1930. aastatest, mille restaureerimise käigus tulid 1970. aastatel paigaldatud katteriide alt nähtavale vanad kangad.
(foto: erakogu)

Anita Laigo elust ja tööst on põhjalikult ja huvitavalt kirjutanud Kaspar Sõukand gümnaasiumi lõpuklassi uurimistöös “Arkadio ja Anita Laigo elu ja looming” (2021). Sellest uurimistööst pärit Anita Laigo eluloolisi andmeid on kasutatud siinse sissekande kirjutamisel. Suur tänu uurimistöö autorile!

Rubriigid: Ajaveeb, sildid: , , , , , . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.