Pilk ajalukku 17. “Ussikuningas”

Eesti vaiba- ja tekstiilikunsti alguspunktiks on hakatud lugema kunstnik Oskar Kallise (1892-1918) vaibakavandeid aastast 1915. Need on teadaolevalt esimesed vaibakavandid, mis on loonud professionaalne kunstnik. Üks neist kavanditest on “Ussikuningas”.

Oskar Kallis õppis aastatel 1906-1907 ning 1913-1917 Ants Laikmaa ateljeekoolis ja täiendas end 1912-1913 Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel. Ta oli esimene kunstnik, kes omandas kunstihariduse Eestis. Enim on ta tuntud kui maalikustnik. Lisaks vaipadele on ta kavandanud ka muid tekstiilesemeid – laudlinasid, ukse- ja aknaeesriideid, patju, käekotte. Samuti on ta teinud mööblikavandeid. 1915. aastal ilmusid tema kavandid must-valgetena nädalakirjas “Tallinna Kaja”. Värvilised tekstiilide kavandid on Eesti Kunstimuuseumi kogus ja neid saab vaadata MuIS-is. Oskar Kallisest kui vaibakavandite loojast on kirjutanud Erika Pedak raamatus “Eesti professionaalse tekstiilikunsti sünd ja kujunemine 1940. aastani” (Tartu 2008).

Seinavaiba “Ussikuningas” kavand ilmus “Tallinna Kaja” 1915. aasta 12. numbris rubriigis “Perekond ja kodu”. Lisaks olid seal kavandid väikesele söögitoa seinavaibale ja kolmele sohvapadjale. Selgituseks on juurde kirjutatud: Tubade ehtimise katsed Eesti stiilis. Eesti Rahwa Museumi kogude ainetel O. Kallis. Eesti rahvakunsti mõju on neis kavandites vähe märgata. Olulisemad mõjutajad on olnud juugend ja rahvusromantism. Esemete valmistamise tehnikat ei ole ära märgitud. Küll aga on vaibakavandi kirjelduses lause Kõik äärjooned rohekas-pruuni niidiga õmmelda, mis paneb oletama, et kavand oli mõeldud tikkimiseks.

Ei ole teada, kui palju “Ussikuninga” kavandi järgi vaipasid valmistati. Üks legend räägib, et valmistati kolm vaipa: Selliseid vaipu tehti üldse 3. Üks neist oli president K.Pätsu omanduses, mis ilmselt hävis sõja ajal, ühe asukoht on teadmata, üks kuulus Sella ja Aleksander Veilerile, mlle nad kinkisid oma tütrele Lea Veiler-Silversonile /…/. (ERM vaibakogu, A831:127) Olen uurinud vaipasid, mis Konstantin Pätsile kingiti (neist mitmest olen siinses ajaveebis kirjutanud). Selle kohta, et ta omanduses oleks olnud vaip “Ussikuningas”, ei ole ma seni leidnud ühtegi märget. Võimalik, et selline legend tekkis seetõttu, et K. Pätsile valmistati ja kingiti mitmeid vaipasid ning seda kajastati päris palju ka ajakirjanduses. Muidugi oleks iseenesest tore, kui selguks, et olemas on olnud või isegi säilinud K. Pätsile kingitud vaip “Ussikuningas”, kuid seni selle kohta mingisugust teavet ei ole. Tõsi mõneski kirjatükis väidetakse seda kindlas kõneviisis, kuid oma väite tõenduseks tõsiasju ei nimetata. Ilmselt korratakse lihtsalt ERM-i vaibakogus kirjas olevat teksti.
Siiani ei ole teada, kui mitu “Ussikuninga” vaipa Oskar Kallise kavandi järgi teostati. Pisut teavet annavad meile vanad fotod ja ülestähendused ajakirjanduses.

Ajakirja “Naiste Hääl” 1926. aasta numbris avaldatud fotol on näha, et Oskar Kallise “Ussikuningas” oli vaatamiseks väljas 1926. aastal New Yorgis rahvusvahelisel naiste käsitöö näitusel Eesti nurgas. Esemete saatmise näitusele korraldas toona Eesti Naisorganisatsioonide Liit.

Samuti on vaip näha 1927. aasta fotol osaühisus “Kodukäsitöö” 2. korruse äriruumist.

Arvatavasti on neil kahel fotol sama vaip. O. Kallise kavandist erineb see vaip esmalt selle poolest, et on peegelpildis, kuid erinevusi on ka detailides.

1927. aastal pidas osaühisus “Kodukäsitöö” Tallinnas oma ruumides Kullasepa tänav nr. 9 jõululaata. Seal olid müügil ka “Ussikuninga” vaibad. Ajalehest “Postimees” võime lugeda: Siis huvitavad seinavaibad, ilustus – kolm kroonitud madu. Kunstnik Kallisse joonistuse järgi walmistatud. Ühe on omandanud tuntud soomlane Hella Wuolijoki; waip rändab Helsingisse; teise on omandanud Rakvere kodanik. Kui ajalehte uskuda, siis üks vaip võis ehtida Hella Woulijoki kodu. Kes oli nimetatud Rakvere kodanik, ei ole teada.

1928. aastal oli vaip “Ussikuningas” väljas osaühisuse “Kodukäsitöö” näitusel Tallinnas börsihoones (Suurgildi hoone vanalinnas Laial tänaval – tänapäeval Eesti Ajaloomuuseumi näitusemaja). Uskudes ajalehes kirjutatut, et jõululaadalt osteti kaks sellist vaipa, peaks sel fotol olema vähemalt kolmas “Ussikuninga” vaip.

1992. aastal kinkis väliseestlane Lea Silverton (1912-2008) Eesti Rahva Muuseumile Oskar Kallise kavandi järgi põimitud vaiba “Ussikuningas”. Vaiba andis üle tema õde Asta Martinson.

Legendi kohaselt on vaip valmistatud osaühisuses “Kodukäsitöö”. L. Silverton oli vaiba saanud oma vanematelt Stella ja Aleksander Veilerilt, kes olid o/ü “Kodukäsitöö” osanikud. Aleksander Veiler oli ajakirjanik, trükitööstur ja poliitik. Huvitava tõsiasjana olgu siinkohal nimetatud, et tema õde Marta oli Eduard Taska abikaasa ning õde Johanna oli Eesti naisliikumise tegelane ja Voldemar Pätsi abikaasa. 1944. aastal lahkus Veilerite pere Rootsi ning neli aastat hiljem Kanadasse. Vaip oli Lea Silvertoni kodu seinal kuni maja müügini 1992. aasta kevadel. Seejärel otsustasidki õed kinkida vaiba ERM-ile.
Veilerite perekonna vaip on küll kootud Oskar Kallise kavandi järgi, kuid selles on tehtud muudatusi. Sellele viitab ka Erika Pedak oma raamatus: Kerratõmbunud ussisabad moodustavad kavandil palju jõulisema kujundi kui kudumil. (lk. 41). Ka see vaip on teostatud kavandiga võrreldes peegelpildis.

Veilerite pere vaibaga koos jõudis meieni eelpool nimetatud legend kolmest vaibast. Lugudel on kahjuks komme muutuda ebatäpseks ja sageli ka võimenduda. Eriti juhtub seda ajakirjanduse veergudel, kuid kurvastavalt tihti ka väärikates kunstiteaduslikes väljaannetes. Pidev fakti- ja interpretatsioonikontroll on tekste lugedes vältimatu.

Nõnda siis ei ole täpset selgust, kui palju Oskar Kallise “Ussikuninga” vaipasid valmistati ja kelle kodusid need kaunistasid. Tore, et üks neist säilinud on ning seda on võimalik aeg-ajalt näitustel näha.

Oskar Kallise “Ussikuningas” elab oma elu edasi mitte ainult kavandi ja vaibana. Mõningate muudatustega, kuid äratuntavana on O. Kallise ussikuningat kujutatud Eesti Kaitseväe strateegilise kommunikatsiooni keskuse embleemil.