Pilk ajalukku 24. Ottilie Ruuben

Järjena presidendi kantselei hoone ja Tallinna Raekoja vaipadele jõuan nüüd Kadrioru lossi (ja sealt edasi mujalegi). Kahjuks ei ole mul seekord ilusaid pilte oma loo ilmestamiseks.

1934. aastast oli Kadrioru loss riigivanema (hiljem presidendi) residentsiks. Vastavalt sellele tehti hoones remont ja valiti sinna sisustus.
1936. aasta ajalehes “Teataja” on uudis:
Kadrioru lossi teisel korral asuv wäike söögisaal on saanud uue põrandawaiba, mis katab peaaegu kogu saali põranda. Waip, oma suuruselt 4 x 9 meetrit, on kodumaa waibatööstuse saadus, walmistatud Tartus pr. O. Rubeni waipadekudumise kojas. See on üks suurematest waipadest, mis meil oma kangrute poolt walmistatud. Kui waip telliti Kadrioru lossi jaoks, siis mõeldi muuseas ka sellele, et see põrandakate võib demonstreerida kõige paremast küljest kodumaa tööstuse wõimeid. Waip on saanud wäga nägus ja kunstiwäärtuslik, walmistatud Pärsia waipade tehnikas, põhitoonilt sinine, mis harmoneerib söögisaali mööbli katteriiete ja tapeetide wärwiga.
Teisel korrusel oleva väikese söögisaali all on artiklis silmas peetud lossi peakorrusel olevat riigipea söögisaali, mis asub juurdeehitusena loodud banketisaali kõrval.
Ajalehest “Postimees” saame lisaks teada, et vaipa sõlmisid mitu inimest neli kuud vahetpidamata, Nobedad käed on põrandakattesse sõlminud 100 kilogrammist lõngast umbes 2,5 miljonit sõlme. Vaip kaalub üle 90 kilogrammi ja selle maksumus on 2000 krooni. Vaip on valmistatud klassikalise Pärsia mustri järgi. Sellel domineerib sinine värv, mida raamib lai tumesinine ääris. Sinisel põhjal on üldtooniga sobivad rohelised, hallid ja kohvipruunid sümmeetrilised motiivid.
Teadaolevalt see vaip kahjuks säilinud ei ole ja mingi aimduse sellest vaibast saab ainult ajalehes avaldatud kehva pildi põhjal.

Ottilie Ruuben, kelle töökojas Kadrioru lossi söögisaali vaip sõlmiti, sündis 27.10 (vkj. 15.10) 1878. Ei ole täpselt teada, millal ta vaipade valmistamisega algust tegi. Tema juhitud vaibatööstus tegutses aastatel 1936-1939, kuid tema tegevus selles valdkonnas sai alguse varem. 1937. aastal oli tööstuses neli palgalist töötajat ja see asus Tartus Tähe tn. 2. Samas oli ka Ottilie Ruubeni elukoht. Tööstuses valmistati käsitsi põrandavaipasid. Varem oli Ottilie Ruubenil olnud Aleksandri tänaval pudukauplus, mille ta andis 1928. aastal üle Ella Needrale.

Ottilie Ruubeni tegevusest vaipade valmistamisel on teada vähe. Kahjuks ei ole teadaolevalt säilinud ühtegi tema töökojas valmistatud vaipa.
Teada on, et Ottilie Ruuben esines oma vaipadega näitustel. 1934. aastal toimunud Tartu Põllumeeste Seltsi näitusel olnud väljapaneku kohta võime lugeda ajalehest “Kaja”: O. Ruuben ja A. Ennus wõistlevad waipade kogudega – mõlemad suured ja arwukad. Üldiselt mõjuvad O. Ruubeni waibad rahulikumalt, A. Ennuse waipade, eriti piltwaipade ja sohwapatjade mustrid jätavad soowida. Kuid olgu tähendatud, et A. Ennus walmistab oma waibad ka oma lõngadest ja ses suhtes on temal suured teened meie waibatööstuse arendamisel.

1937. aastal sai Tartu linna perekonnaseisuamet Eestis ainulaadse registreerimissaali. “Päevalehes” on toodud selle kirjeldus, mis väärib siinkohal väljatoomist: Perekonnaseisuameti registreerimislaud või “ilmalik altar” on walmistatud linna tööstuskoolis tammepuust ja kaetud musta wineeriga. Samuti on registreerimissaali toolid tammest ja kaetud nahaga. Kantslil ehk “ilmalikul altaril” on sinine kalew. Kantsli ees asetseb põrandal kallihinnaline waip, mille on walmistanud pr. O. Ruuben. Aknad on kaetud massiiwsete eesriietega ja saal on warustatud rohkete walguspunktidega ja suure armatuuriga.

Olen varem siinses ajaveebis kirjutanud vaipadest, mis kingiti konstantin Pätsile. Tema ei olnud ainus, kellele selliseid väärtuslikke kingitusi tehti. Ottilie Ruubenist on teada, et tema ettevõttes valmistatud sõlmtehnikas idamaise mustriga vaiba kinkis Tartu linn 1938. aastal peaminister Kaarel Eenpalule tema 50. sünnipäeva puhul. See vaip oli 24 ruutmeetri suurune ja kaalus 80 kg. Vaiba sõlmimisele kulus 324 8-tunnist tööpäeva.

1939. aastal valmistas Ottilie Ruuben kaks suurt vaipa Puhja kirikule. Villad vaipade valmistamiseks kogusid koguduse liikmed. Tõenäoliselt ei valmistanud Ottilie Ruuben üksi neid vaipasid, vaid tegijateks olid tema töökoja töötajad. Kahjuks ei ole teada, millised need vaibad olid, ning kardetavasti on need hävinud. Tegemist võis olla altariesise vaiba või vaipadega.

Ottilie Ruuben oli abielus majandus- ja seltskonnategelase Aleksander Ruubeniga (sünd. 1875). Laulatatud olid nad 1900. aastal Peterburi Jaani kirikus. Peres kasvas kasupoeg Olev. Arvatavasti lahkusid nad Eestist 1944. aastal. Ottilie Ruuben suri 1945. aastal Salzburgis ja tema abikaasa Aleksander 1947. aastal Geislingenis.

Oleks tore, kui selguks, et kusagil on säilinud Ottilie Ruubeni töökojas valminud vaip. Mine tea!