Pilk ajalukku. Kodutütarde tikitud vaip

1938. aastal kinkisid kodutütred riigipeale Konstantin Pätsile seinavaiba. Sellest vaibast on päris palju kirjutatud. Soovitan lugeda asjaosaliste meenutusi artiklites “Kuidas Misso talutüdruk presidendile vaipa tikkis”, “Viikinglaevadega vaiba lugu” (“Videvik” 22.11.2007) ja “Veel viikingivaibast” (“Videvik” 5.6.2008).

Panen olulisema teabe selle vaiba kohta ka siia oma ajaveebi kirja, et üks killuke Eesti tekstiiliajaloost oleks ka siin minu ajaveebis kokkuvõtlikult ära toodud.

Kodutütarde vanemate keskkogu koosolekul 8. märtsil 1937. aastal võeti üksmeelselt vastu peavanema Salme Pruudeni algatatud mõte valmistada Eesti vabariigi 20. aastapäeva tähistamiseks kõigi kodutütarde osavõtul vaip vabariigi presidendi Oru lossi ühe toa seina kaunistamiseks.

Vaiba kavandi tegi kunstnik Eda Nõmmik Tartust. Algselt valmistas ta viis kavandit, millest üks tuli K. Pätsil teostamiseks välja valida. Kolmel kavandil oli kujutatud viikinglaevu, ühel Saaremaad ja ühel hirvesid. Teostada otsustati viikinlaevu kujutav kavand. Vaiba asukoha Oru lossis valis välja K. Päts ja selleks oli üks Eesti tubadest. Toa seinad olid Pompei-punased. Lagi, aknaeesriided ja mööbliriie rohelised ning mööblipuu must. Vaiba kavandamisel käis kunstnik ise Oru lossis kohal ruumi ning selle sisustusega tutvumas.

Vaiba valmistamise üldjuhatajaks oli rühmavanema abi Anette Jaanisto. Vaip tikiti ristpistes ja lõnga selleks tööks annetas villavabrikant A. Träss (A. Trässist kirjutasin põgualt oma eelmises postituses).

Vaip valmistati kahes järgus – 1937. aasta suvel kodutütarde suvekodus Võsul ning järgneval sügisel ja talvel Tartus ja Tallinnas.

Vaiba valmistamist alustati 14. juunil Võsu suvekodus, kus igal kodutütrel tuli pühendada vaiba tikkimisele kaks tundi päevas. Tikkida võis ka rohkem. Korraga valmistas vaipa 5-6 tüdrukut. Juuli keskpaigaks oli neljandik vaibast tikitud ning suvekodu tegevuse lõpuks augusti viimastel päevadel oli valmis üle kahe kolmandiku vaibast. Enne suvekodu lõppu toimus näitus, kuhu vaip välja pandi. Seda käis vaatamas mitusada inimest ümbrusest ja kaugemalt.

Edasi tikiti vaipa Tartus ja Tallinnas. Tallinnas juhtisid tööd rühmavanemad Gerda Küijen (Gertrud Küjen) ja Alma Nii.

Kodutütred vaipa tikkimas (foto: EFA.231.0.59792, Rahvusarhiivi filmiarhiiv)

Vaip sai valmis 19. veebruaril 1938. aastal Tartus. Ka seekord pandi vaip vaatamiseks välja. 20. veebruaril käisid seda Tartus Tütarlaste gümnaasiumi ruumides vaatamas kodutütred, õpetajad ja lapsevanemad.

Vaiba valmistamisel osales kokku 468 inimest. Nendest 374 olid kodutütred ja 94 vanemad ning Naiskodukaitse liikmed. Vaiba valmistamiseks kulus 5058 töötundi.

Kodutütarde valmistatud vaibast on säilinud mustvalged fotod ja kirjeldus: “Vaiba suur pind on beež, sellel asetsevad neli suurt pruuni, triibuliste purjedega viiking-laeva. Esiplaanil olevad kaks laeva on punase-rohelise-triibuliste purjedega ning tagaplaanil olevate purjed on kollaste-roheliste triipudega. Laevade all on stiliseeritud mererohelised lained. Ornamendis domineerivad punased, pruunid ja beežid toonid. Vaiba alumises osas asetsevas ornamendis on punasel tagapõhjal kollaste ja roheliste purjedega laevad. Alumisse ornamenti on peidetult põimitud aastaarv 1938. Vaiba suurus on 2,5 x 3,5 meetrit.”

Vaiba üleandmine K. Pätsile toimus 23. veebruaril 1938. aastal kell 11.30 Toompea lossis. Vaiba andsid üle Naiskodukaitse esinaine Erika Männik, Kodutütarde peavanem Salme Pruuden, Harju ringkonna vanem Marie Arak, Tallinna ringkonna vanem Hilda Tekkel ja rühmavanem Anette Jaanisto. Lisaks neile olid kodutütarde esindajad Sakala, Tallinna, Tartu, Valga ja Viru ringkonnast – igast ühest üks esindaja. Tartu ringkonna kodutütreid esindas Valve Ainomäe-Rehema. Valgast oli Erika Peterson-Kuresoo ja Viljandist Silvia Rängel. Koos vaibaga andsid kodutütred üle albumi kõigi tööst osavõtnute nimedega.Need olid kirjutatud ringkondade kaupa vastava linna või maakonna vapi ja rahvuskirjadega kaunistatud lehtedele. Album oli kavas paigutada Oru lossis samuti Eesti tuppa, et lossi külastajad saaksid sellega tutvuda.

Vaip Oru lossis (foto: UTKK F 10/HFK20, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)

Oru lossi seinale see vaip jõudis. Sellest annavad tunnistust toonased fotod. Mis sai aga vaibast hiljem? Oru lossi rüüstati ja see hävitati II maailmasõja ajal. Lossi sisustust sattus nii lähemale kui ka kaugemale inimeste ja asutuste valdusesse. Mine tea – ehk rippus see vaip hiljem kellegi kodu seinal. Praegu saab vaid öelda, et teadaolevalt kodutütarde tikitud vaip säilinud ei ole. Küll aga on Valga muuseumis tallel lõngatutt samadest lõngadest, millest vaip valmistati. Väike, aga oluline mälestusese olnust.

Lõngatutt (foto: VaM Fp 3992 Aj 1369, Valga muuseum)
Rubriigid: Ajaveeb, sildid: . Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.