Muljeid näituselt
Kadi Pajupuu “Rannajoon”, Viimsi Jaakobi kirik, dets. 2021 – jaan. 2022, kuraator Erkki Juhandi
Mul oli hiljuti rõõm vaadata Viimsi Jaakobi kirikus näitusel “Rannajoon” tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu loodud skulptuure ja pilte. Oma mõtete väljendamiseks on ta kasutanud erinevaid tekstiilmaterjale ja tekstiilitehnikaid.
Esimesena haarasid mu pilgu ja südame adruvallid – lopsakad, käänduvad, rannaäärekarva, otsekui mererannast kiriku seinale end sisse seadnud. Lummavad ja enesesse haaravad. Põneva tekstuuriga. Nägin neid vaimusilmas kellegi kodu seinal. Mõistagi peaks kodu olema selleks ruumikas, valge ja avar nagu on seda Viimsi kirik. Vast mõni moodne villa mere läheduses või siis kaugel südamaal igatsusega mere järele. Ka Viimsi kiriku seinale sobisid need adruvallid hästi, kuid need seinad on mõeldud näitusepinnaks, et ka teistel kunstiteostel oleks võimalik meiega kõneleda.
Adruvallide kõrval olev pilt ei avanud end mulle. Ma küll püüdsin teda lahti muukida, kuid ei saanud hakkama. Tema jaoks oleks mul olnud vaja rohkem aega.
Vastaseinal lummas mind kohe valge vildist skulptuur – kaarduv justkui õrna tuule kätte kuivama riputatud paberileht talviste kõrte kujutistega (ei tea küll, kuidas see paberileht vett sai, et teda kuivatama pidi?). Vildile olid kujutised läbi kanga heegeldatud või kettpistes tikitud. Valge ja karge, kodune ja omane nagu Eestimaa talv. Sarnast äratundmisrõõmu pakkusid kõrval olevad villast kootud pildid.
Altaripoolne teos oli aga omamoodi intrigeeriv – kus on need rajad, kus Kadi neid värve on näinud?
Oma tausta tõttu (mul puudub korralik akadeemiline kunstiharidus) ei ole ma kunagi aru saanud, miks üks materjal või tehnika on skulptuuri või pildi valmistamisel olulisem kui teine. Kas pilt on seepärast rohkem kunst, kui tema tegemiseks on kasutatud õlivärve ja pintslit? Kas skulpuur on seepärast rohkem kunst, kui tema tegemiseks on kasutatud kivi ja meislit?
Viimsi kiriku väljapanek tõi kohe meelde Kadi Pajupuu näituse Tallinna Jaani kirikus üle-eelmise aasta lõpus. Vaatasin toona neid salapäraseid naisi ja mõtlesin: “Kadi, palun joonista veel!”. See väljapanek oli nii lummav. Viimsis lisandus sellele: “Kadi, jätka! Ma tahan veel Su teoseid näha!”.
Mõni neist Viimsi kirikus näitusel olnud teostest võiks leida oma koha kusagil avalikus ruumis, kuhu neid saaks tahtmise korral uuesti (ja uuesti) vaatama minna.
