Vanda Juhansoo näitusesaalis

Näitus annab Vanda Juhansoo elust ja loomingust hea ülevaate. Parim osa näitusest on kahtlemata hoidlatest välja toodud akvarellid, tekstiilid ja mööbel, mida külastajad oma silmaga vahetult näha saavad.

 

 

Näitusel on kolm eset, mille puhul ma kahtlen, kas on ikka tegemist Vanda Juhansoo tööga.

Toolil olev roositikandiga padi on MuIS-ile tuginedes Vanda Juhansoo käsitöö 1930. aastast (eset tutvustavat silti näitusel ei ole). Stiililt ja tehnika poolest kuulub see 19. sajandisse. Muster on võetud mõnelt toonaselt mustrilehelt. Võimalik, et see padi on pärit Vanda Juhansoo vanematekodust või muul moel tema koju sattunud.

Kolmas ese, mis minus kahtlusi äratab, on kattevaip (ETDM-i kogudes on veel kaks sarnast vaipa, mille autoriks on samuti märgitud Vanda Juhansoo). Kui kõik muud Vanda Juhansoo kootud kangad on hõredad, siis kattevaip on tehniliselt hoopis teistlaadi kudum. Kujunduse traditsioonilisuse ja korrapärasuse poolest ei tundu see tema kätetööna. Aga mine sa tea. Värvivalik on üsna temalik.

MuIS-i avalik tasand ei näita, mil viisil need esemed muuseumisse sattusid, kes neid dateeris ja millisest allikast pärinevad andmed Vanda Juhansoo kui autori kohta. Tundub, et nii ERM-is kui ka Karilatsi Talurahvamuuseumis olevad esemed on sinna antud pärast Vanda Juhansoo surma pärandvarana. Ka kõige nobedama näputöötegija kodus on tekstiilesemeid, mida ta ei ole ise teinud. Muidugi annavad needki meile aimu, millise inimesega oli tegemist, ja on seetõttu väärtuslikud. Sel põhjusel ei mõju need kolm tekstiili selle näituse raames võõrana ega üleliigsena. Oleks hea, kui nende eksponaatide juures oleks olnud tekst selgitusega, miks need teistest nii erinevad on.

Ääremärkusena olgu öeldud, et MuIS-is olevaid andmeid ei saa pimesi usaldada. Muuseumitöötajatel ei ole suure töömahu tõttu aega olemasolevaid andmeid üle kontrollida. Nad panevad enamasti MuIS-i kirja selle, mida esemete üleandjad räägivad. Varasemate museaalide puhul kirjutavad nad MuIS-i inventarikaartidel olevad andmed. Üks-ühele ümberkirjutust ei ole tihtipeale võimalik teha ja nii on MuIS-is inventarikaartidel olemasoleva andmestiku tõlgendus. Seepärast tuleks uurijal alati ese ise oma silmaga üle vaadata, üle lugeda algsed dokumendid ja enne järelduste tegemist saadud info ise põhjalikult analüüsida.

 

 

Järgnevalt mõned väited Vanda Juhansoo kohta, mis mind arutlema ahvatlevad, ja minu vastuväited.

 

Näituse kuraatorid nimetavad Vanda Juhansood Eesti kunsti hästi hoitud saladuseks. Kas ta ikka on olnud saladus, inimestele tundmatu? Vanda Juhansoo oli meeldejääv õpetaja, tema aed oli kuulus ja tema tekstiililooming on olnud teada ning imetletud. Vanda Juhansoost on kirjutatud kolm uurimistööd (H. Kulles 1973, K. Otter 1986 ja L. Pihlik 2008) ja raamat (E. Aas 2004). Ta oli oma tööga esindatud teiste tekstiilikunstnike seas näitusel “SADA. Eesti tekstiilikunst 1915-2015” ja on sellega kaasnevas kataloogis. Sama roheline kampsun, mida sai vaadata tekstiilikunsti juubelinäitusel, oli 2017. aastal eksponeeritud ERM-is näitusel “Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi”. Vanda Juhansoost on sissekanne nii “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis” (1996) kui ka Vikipeedias. Õpetajana on tema roll Eesti kooli ajaloos olnud sedavõrd oluline, et ta on esindatud “Eesti kooli biograafilises leksikonis” (1998). Karilatsi Vabaõhumuuseumis on Vanda Juhansoo mälestustuba. Praegune näitus Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on paljudele pigem tore taaskohtumine kui esmakohtumine Vanda Juhansooga.

 

Kuraatorid tõstatavad näitust sissejuhatavas tekstis muu hulgas küsimuse, et “kuidas sai Vandast Valgemetsa nõid, mitte mainekas tarbekunstnik?”. Arvestades, et Vanda Juhansoo esines enne II maailmasõda näitustel, tema mustreid avaldati ajakirjades ja temast kirjutati nii enne kui ka pärast II maailmasõda, siis ei saa minu meelest öelda, et temast ei saanud mainekat tarbekunstnikku. Kuraatorite tekstist võib lugeda: “Asjaolude sunnil pühendus Vanda Juhansoo lõpuks täielikult kunstiõpetaja elukutsele, millega oli alustanud 1914. aastal ja jätkas kuni 1957. aastal pensionile minekuni”. Vahest Vanda Juhansoo hoopis armastas õpetajatööd ja näitustel osalemine ning ajakirjades mustrite avaldamine olid ennast tema jaoks mingil hetkel ammendanud? Arvestades, et tal olid lisaks koolile ka kodu, aed ja tema enda isik, mille kaudu end loominguliselt väljendada, siis võib-olla ta ei vajanud enamat. Ei saa öelda, et kunstniku amet on parem või õilsam õpetaja ametist. Kui arvestada, millist mõju ta avaldas oma õpilastele, siis on põhjust rõõmustada, et ta õpetajaametile pühendus. Nagu kuraatorid näituse sissejuhatuses märgivad – mitmed Vanda Juhansoo õpilased sidusid oma elu kunstiga. Tema õpilasteks olid tulevane kostüümikunstnik ja akvarellist Silvia Leitu, skulptor Maire Männik, graafikud Maret Olvet ja Ede Peebo, kunstiajaloolased Virve Hinnov ja Õie Utter.

 

Näituse kuraatorid rõhutavad, et seda pärandit, mis Vanda Juhansoost järele jäänud on, on vähe. Tegelikult ei ole seda vähe. Vanda Juhansoo valmistatud tekstiile on neljas Eestis muuseumis teadaolevalt kokku üle 80 eseme. Lisaks tema muu looming ja dokumentaalne materjal. Aed on küll hävinud aga sellest on säilinud üksjagu fotosid ja mälestusi. Ning muidugi kirjalikud allikad – nii enne kui ka pärast II maailmasõda ilmunud ajakirjad, raamatud, ajalehed. Kõigest sellest võiks kokku saada väärika monograafia.

 

Igatahes on näitus “Vanda Juhansoo. Kunstnik või kummaline naine?” väga hea ja soovitan seda kindlasti vaatama minna. Positiivne elamus on kindlustatud. Minu lugupidamine kuraatoritele ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile, et see näitus teoks on saanud!