Mineviku meenutusi 1. Taisi

Maarjamäe lossis Eesti Ajaloomuuseumi püsinäituse “Minu vaba riik” esimeses ruumis on seinal suur foto. Selle on teinud Viljandi fotograaf Jaan Riet 1915. aastal. Fotol on kõige pikem ja kõige lühem kutsealune Viljandimaal Esimese maailmasõja ajal – Juhan Riimann ja Juhan Päiel. Juhan Riimanni pikkus oli erinevate allikate põhjal 204 kuni 218 cm.

Juhan Riesmann Pilistverest ja väike Paiel Tarvastust –
mobilisatsiooni alla kuulujad I maailmasõja ajal.
(Foto: Eesti Ajaloomuuseum AM N 29279)

Juhan Riimann sündis 1895. aastal Vastemõisa vallas. Ta leeritati ja laulatati Suure-Jaani kirikus. Oma elu viimased viis-kuus aastat elas ta Viljandis ja maetud on ta vist Viljandi Toome kalmistule. Juhan Riimannist saab rohkem lugeda ajalehe “Maa Hääl” 1935. aasta 17. märtsi numbrist.

Mina tean Juhan Riimanni ehk Pikk Jukut nii kaua kui mäletan, sest tema tütar Taisi (ka Daisy) oli minu ema sõbranna.

Juhan Riimann suri 1935. aastal tuberkuloosi. Tal oli siis kolm last – kaks poega ja tütar. Pojad olid 3- ja 5-aastane, tütar Taisi 2-aastane. Minu mäletamist järgi suri ka laste ema Pelageja õige varsti tuberkuloosi. Taisi kasvas üles lastekodus ja küllap olid ka ta vennad lastekodulapsed. Mul on lapsepõlvest meeles, et räägiti Viiratsi lastekodust. Võimalik, et see oli nende kõigi kolme koduks. Minu ema sai Taisiga tuttavaks arvatavasti Karu tänavas asunud tööstuskoolis. Selles koolis oli mu ema jutu järgi 15 rühma poisse ja 2 rühma tüdrukuid. Pea-aegu kõik mu ema rühmakaaslased olid lastekodust. Nad õppisid metallitreialiks. Ega tüdrukutelt, kes sinna kooli saadeti, ei küsitudki, kas nad tahavad treialiks õppida, ja enamus neist peale kooli sellele tööle ei jäänud. Aga see on omaette jutt.
Taisi läks peale kooli lõpetamist Haapsallu. Ta elas seal koos oma abikasa Aadi ja poja Aarega. Ma käisin lapsena emaga tihti Taisil külas ja sealt algas mu suur armastus Haapsalu vastu.

Taisi oli väga kena kehaehitusega. Ta ütles enda kohta: “Tagant kui piuneer, eest kui pensionär”. Eks toona oli ta juba tõesti pensioni eas. Taisi rõivad olid maitsekad ja istusid hästi. Ta kandis eranditult pükse. Kahjuks ei ole mul fotosid tema poja Aare pulmadest millalgi 1980. aastate alguses. Oleks huvitav näha, kas ta sel ühel korral ka kleidi selga pani. Vahel meil külas olles oli tal toas karusnahast müts peas. Müts oli beeži värvi ja kui ta asetas selle meie diivani seljatoele, siis oli müts äravahetamiseni sarnane mu siiami kassile Mitsule, kui see kerra tõmbunult diivani sealjatoel magas. Lapsepõlve mälestused …

Vahel käisi Taisi Viljandis oma vendadel külas. Tema noorema vanema venna nimi oli Kalju ja kõige vanem lastest oli Ilmar. Tollest ajast on mul meeles, et vähemalt üks vendadest oli suurt kasvu sarnaselt oma isale. Taisi ise oli tavalist keskmist kasvu. Ta oli meeldiv inimene aga kange iseloomuga nagu seda lastekodus kasvanud laste puhul ikka täheldada võis.

Taisi armastas väga käsitööd teha. See oli üks asjadest, mis teda minu emaga ühendas (peale raske lapsepõlve – varakult orvuks jäämine ning lastehalvatuse läbipõdemine). Praegugi on mul kusagil alles Taisi antud sallkrae mustriskeem. Haapsalus õpetas Taisi mind kalavõrku kuduma. Tal oli köögis puidust harkjalg pooliku tööga, kus ma sain kätt harjutada. See on mulle eredalt meelde jäänud.

Taisi suri üsna noorelt – 68-aastaselt ja on maetud oma mehe kõrvale Haapsalu Metsakalmistul.

Similar Posts

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga