Makramee taastulek, makramee lahkumine
Paistab, et makramee hakkab taas moodi tulema. Hilja-aegu märkasin kusagil reklaami kursustele, kus õpitakse sõlmima makrameetehnikas hoidjat taimepoti riputamiseks. Mäletan, kuidas mu ema neid 1980. aastatel tegi. Eks tegin tema kõrval minagi. Peamiselt kasutas ta selleks heinapallinööri. Seda saadi teadagi kuidas – tuttavate kaudu. Ma ei tea, et heinapallinööri oleks poes müügil olnud. Meie vist kasutasime toona nende hoidjate nimetusena sõna “riputi”.
Nagu tublile käsitöölisele kohane, ei teinud mu ema ühtki eset täpselt õpetuse järgi, vaid ikka midagi lisades ja midagi ära jättes. Ühele lillepotile mõeldud hoidjate kõrval tegi ta laest maani ulatuvaid kolmekordseid allapoole laienevaid riputeid, mille kõrgus oli 2,5 meetrit. Kõige alumine mahutas õige mitu lillepotti ja selle läbimõõt oli umbes 80 cm. Üks selline kolmekordne oli meil kodus aga ühel hetkel tüdines ema sellest ja küllap andis kellelegi ära. Alles on sellest vaid konks elutoa laes.
Ema sõbranna tütar tegi makrameetehnikas peenikesest kapronlõngast ehteid. Mulle kinkis ta ühe helesinise kaelakee ja valge öökulli, mis samuti on mõeldud ehtena kaelas kandmiseks.
Ema kodu seinal on veel alles tema sõlmitud makrameetehnikas öökull-tasku. Ma ei tea, kas see seinatasku on tehtud mõnest ajakirjast saadud õpetuse järgi või mõtles ta selle ise välja “pookides” öökullile tasku külge. Sõõrikujuline kehaosa on punutud tikkimisraami külge. Tasku serva tugevduseks on kasutatud pooleks lõigatud tikkimisraami. Minu meelest olid need tikkimisraamid mitte puust, vaid mingisugusest papilaadsest materjalist. Seetõttu ei pidanud mu ema neid väärtuslikeks ja kasutas makrameetöös. Öökulli silmadeks on suured sinised nööbid.
Pidasin plaani anda see öökull Ajaloomuuseumi kogusse näitena 1980. aastate käsitööst ja olmest. Kaalusin, millises kogus oleks talle õigem koht – kas tekstiilikogus, kuhu ta võiks tehnika poolest sobida, või kultuuriloolises kogus, kus oleks materjali poolest talle õigem koht. Kui hakkasin taskut pildistamise ajaks tühjendama, siis pudenes ühest põgusast puudutusest osa öökulli ühest “kõrvast” tolmuks. Nüüd ei julge ma teda enam puudutada ja eks ta sinna seinale jääb. Muuseumil ei ole mõtet võtta oma kogusse eset, mis peatselt hävib. Kardetavasti saabub öökulli ajalik lõpp õige pea ja mälestuseks jääb vaid foto.
