Mineviku meenutusi 3. Meeste ja naiste võrdsusest

Meeste ja naiste võrdsus on teema, mis eriti nooremate naiste seas on tugevasti päevakorral. Praegugi on üleval üks selle-teemaline näitus Tallinnas, mille sisu on minu jaoks paljuski küsitav. Kuraatori teadmised endisaja elust-olust on õige pealiskaudsed ja lähtuvad tema soovist näha asju just nõnda nagu on praegusel ajal populaarne näha. Eks elasid ju siin Eestiski inimesed õige erinevalt. Ühe perekonna ja selle lähikondsete kogemust ei maksaks laiendada kogu elanikkonnale. Paraku elame me siiski omas “mullis” ja meie arusaamad lähtuvad isiklikust kogemusest või lähedastelt kuuldust. Hea on, kui inimesel on tutvuskonnas väga erinevaid inimesi – see annab olulisemalt avarama teadmise elust.

Panen siia kirja oma ema loo.

Mu ema oli sündinud enne II maailmasõda. Orvuks jäi ta õige varakult. Ta oli kahe-aastane, kui suri ta isa, ja kaheksane, kui suri ema. Sealt edasi kasvas mu ema oma tädi peres. Tädi oli lesk ja tal endal oli hulk lapsi, keda tuli kantseldada. Minu ema hoidis ta väga, aga mingil hetkel ta enam ei jaksanud nii paljusid suid toita. Mu ema oli teismeline, kui ta jõudis 1940. aastate lõpus Tallinnasse – koduta, varata. Ainsaks varanduseks riided, mis tal seljas olid. Ei olnud tal ka õppimis- ega töökohta. Küll olid tal Tallinnas vanem õde ja vennad, kes püüdsid ta eest hoolitseda, kuid elupaika nad mu emale pakkuda ei saanud. Õde otsis võimalust, et saada mu ema mingissegi kooli õppima. See oli vaevaline, sest sõja ja orvuks olemise tõttu ei olnud mu emal piisavat haridust. Lastekodusse teda vanuse tõttu enam ei võetud. Lõpuks leidis õde kooli, kuhu mu ema tema suure mangumise peale siiski vastu võeti. Selleks kooliks oli Karu tänaval asunud tööstuskool nr. 1. Minu ema asus õppima … treialiks. Koolis oli tema sõnul 15 gruppi poisse ja kaks gruppi tüdrukuid. Oli sõjajärgne nõukogude aeg. Naine oli võrdne mehega ja sai kõigega suurepäraselt hakkama. Pea-aegu kõik mu emaga ühes grupis õppima asunud tüdrukud olid saadetud sellesse kooli lastekodudest. Vaid minu ema ja veel üks tütarlaps ei olnud lastekodust. Lastekodulapsed olid traagilise saatusega – kes orb, kellel vanemad tapetud või poliitilisel põhjusel vangis. Ema sõnul ei küsitud neilt tüdrukutelt, kas nad tahavad treialiks õppida. Ei vaadatud ka eelnevaid õpitulemusi, et ehk sobiks noorele inimesele pigem edasi õppimine sihiga minna kõrgkooli. Tööstuskool oli minu ema jaoks pääsetee ses mõttes, et ta sai ühiselamukoha, tasuta söögi ja riided. Need viimased olid küll väga koledad – vatijope ja villased sukapüksid – aga külma eest kaitsesid ikka kuni oli võimalik paremad hankida. Tüdrukud, kes sellesse gruppi sattusid, hoidsid üksteist väga. Kooli lõppedes tuli sundaeg töötada treialina. Ma ei mäleta, mitu aastat seda oli. Vast ehk kaks aastat. Aga tüdrukud ei tahtnud töötada päevagi. Sellest oli võimalik pääseda abielludes (ja last saades). Nii sõlmisid nii mõnedki ruttu abielu, kuid kurb pool oli see, et need kiirustades sõlmitud abielud ei kestud kaua.

Minu ema töötas mõnda aega treialina. Seejärel kraanajuhina ja 19,5 aastat tehases “Tegur” (hiljem “Polümeer”) töölisena. 1970. aastate lõpus asus ta raha pärast tööle aknapesijana teeninduskombinaadis “Ekspress”. Seal sai ta suuremat palka kui tehases. Tehases töötamise kohta ütles ta, et vihtus meestega võrdselt tööd. Seda ütles ta küll mõningase uhkusega, aga õnnelik ta seda tööd tehes ei olnud. Alates minu kooli minekust rääkis ta mulle, et ma pean hästi õppima ja minema pärast keskkooli ülikooli. Ta ütles mulle: “Sa pead õppima, et sa ei peaks tegema rasket ja musta tööd, ja et sa saaksid tööd valida.” Minu emal olid valikuvõimalused olnud õige ahtakesed ja ta tahtis oma tütrele paremat elu. Meestega võrdselt füüsiliselt raske töö tegemine ei olnud tema jaoks mingi rõõm. Aknapesija tööd ta lausa jälestas. Kui keegi põlastavalt midagi aknapesijate kohta ütles, siis oli tema töökaaslastel selle kohta vastulause: “Ega meiegi ole sündinud ämber ja kalts käes!” Ei teinud teisedki seda tööd suurest rõõmust, vaid ainult raha pärast. Tehases raskeid vorme tõstes ja tõmbetuule käes töötades sai mu ema radikuliidi, mis piinas teda aastaid. Võrdsusest (või õiglusest) kõneldes ei saa märkimata jätta palgaerinevust. Minu ema palk enne pensionile minekut 1985. aastal oli kuni 399 rubla kuus. Samal ajal teenis meie peretuttavast noormees, kes oli just lõpetanud insenerina Tallinna Polütehnilise Instituudi (tänane TalTech) 100 rubla kuus. Nõukogude võim soosis töölisi. Kuhu aga kulus mu ema raha? Eelkõige koperatiivkorteri peale, sest kommunaalkorterit, mis oli tunduvalt odavam, talle ei eraldatud. Aga laps vajas normaalseid elutingimusi.

Nüüd püüavad mõned naisõiguslased tõsta pjedestaalile tehastes töötanud naisi. On mõistetav, et noorem põlvkond igatseb endale iidoleid ja eelneva põlvkonna iidolid neile ei kõlba. See on iga põlvkonnaga nii ja asjade loomulik käik. Minevikku (pigem kaugemat kui lähedasemat) nähakse romantilises võtmes. Tasuks siiski mõtiskleda selle üle, miks naised on eelmisel sajandil asunud tegema erinevaid varem meestele kuulunud töid, kas nad on nende uute võimaluste üle alati õnnelikud olnud ja mida on see nende elus kaasa toonud.

Minu ema grupist jäi treialina töötama vaid üks tütarlaps. Nii mõnedki läksid hiljem edasi õppima. Eksperiment tütarlaste treialiks õpetamisega piirdus ses koolis kahe grupiga. Hiljem enam tütarlaste gruppe ei moodustatud. Isegi nõukogude võim sai aru, et vägisi naisest meest ei tee.