Noppeid näituselt “Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis”
Jõudsin seda näitust külastada põgusalt enne karantiini. Näitus oli tõeliselt mahukas ja välja oli pandud väga palju väga head kunsti. Plaanisin teha veel ühe pikema külastuse, aga kahjuks tuli karantiin vahele. Näituse viimane päev on 26. aprillil, kuid vaatama seda kahjuks ei pääse.
Kogu ekspositsiooni teemal ma sõna ei võta. Esiteks ei saanud ma süveneda kogu näitusesse ja teiseks ei ole ma pädev rääkima kujutava kunsti teemal. Panen siia kirja mõtted, mis mul tekkisid seoses ühe fotoga ja tekstiilide väljapanekuga selle näituse raames.
Nimetu pastoriproua
Näitusesaalis on mitu kogumit fotosid. Nende fotode eesmärk jäi mulle mõnevõrra arusaamatuks. Kui viimastes kogumites on fotodel naiskunstnikud, siis esimesed arvatavasti näitavad naisetüüpe ja naiste tegevusi. Paljud naised fotodel on anonüümsed – nende isikud kas ei ole tuvastatavad või on nad teada, aga nende nimesid ei ole fotode kirjeldustes ära toodud.
Hoopis huvitav lugu on esimeses kogumis oleva fotoga “Pastor Meyeri abikaasa (snd Holst) 1860. aastad”. Pole midagi parata aga sõnad “kirik” ja “pastor” teevad mu meele erksaks. Ehk vist seepärast see foto mu erilise tähelepanu võitis. Õhtul kodus uurisin, kes see “pastori abikaasa” on. Kuna vajalikke leksikone ei olnud mul käepärast, siis pidin piirduma internetis saada olevate andmebaasidega. Nime tuvastamiseks kulus 35 minutit. Marie von Holst sündis 1829. aastal. 1854. aastal abiellus ta Puhja koguduse pastori Georg Julius Theodor Meyeriga. Marie suri aastal 1878.
On omamoodi kummastav, et näitusel, mis tähtsustab naisi, räägib nende eneseteadvusest ja tõstab esile nende rolli, on Marie Meyer defineeritud oma abikaasa kaudu kui “Pastor Meyeri abikaasa” ilma tema eesnime nimetamata. Põhjus on lihtne – ta ei kuulu “meie inimeste” hulka. Selle näituse “meie inimesed” on naiskunstnikud ja nemad väärivad isiksustena esile tõstmist. Olen seda juba ammu täheldanud, et mingi rühma inimeste õiguste eest võitlemine käib pahatihti käsikäes sellesse rühma mitte kuuluvate inimeste õiguste ignoreerimisega.
Muidugi ma tean, et pildi allkiri “Pastor Meyeri abikaasa (snd Holst)” on võetud otse MuIS-ist aga nagu ma juba Vanda Juhansoo näituse puhul kirjutasin, siis MuIS-is olevaid andmeid tuleb kontrollida ja vajadusel täiendada. MuIS-i täitjad (kelleks on enamasti koguhoidjad) püüavad olla faktitäpsed nii palju, kui see on nende võimuses, kuid enamasti ei ole neil aega uurimistööks. Uurimistöö jääb ikkagi nende kanda, kes kasutavad MuIS-i teadustöö tegemise, raamatu kirjutamise või näituse koostamise eesmärgil.
Naiskunstnike sekka eksitatud
Loomulikult pälvis näitusel mu kõrgendatud tähelepanu ka tarbekunstinurgake ja eelkõige seal eksponeeritud tekstiilid.
Tekstiilide väljapanek jagunes selgelt kaheks – seintel olid tuntud ja tunnustatud tekstiilikunstnike Mari Adamsoni ja Leesi Ermi vaibad. Nende läheduses vitriinis oli Vanda Juhansoo tikitud linik. See eraldas mõtteliselt vaipadest ülejäänud tekstiilid – Lisette Vunderi, Olga Penderi, Helene Tennmanni, Marta Tääker-Vaguri ja Elss Hindreuse valmistatud erinevates tehnikates ilusad tarbetekstiilid.
Esimesena torkas silma, et neist viiest nelja puhul ei olnud märgitud sünni- ja surma-aastat. Otsisin kodus nende kohta teavet, kuid tulemus oli kesine (sünni- ja surmaajad õnnestus küll enam-vähem tuvastada). Ükski viiest ei ole esindatud “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis”. Kui nüüd nende töödest rääkida, siis Helene Tennmanni valmistatud süstikpitsist linik ei ole kindlasti autorilooming. Tegemist on väga laialt levinud mustriga, mis on raamatutes ja ajakirjades ilmunud, ning mida teevad juba üsna algajad süstikpitsi valmistajad. Enam-vähem sama võib öelda Olga Penderi heegeldatud naistesõrmikute kohta. Ülejäänud tööd – fileetehnikas, heegeldatud ja hedebotikandiga linakesed ning taskurätikuhoidja ja paelpitsist detailid – võivad olla tegijate enda välja mõeldud, kuid nende mustrid võivad sama hästi pärineda mõnest mustriraamatust, milliseid toona väga palju ilmus.
Nende viie naise tekstiilitööde eksponeerimine selle näituse raames jääb minu jaoks arusaamatuks. Kui on naiskunstnike loomingu näitus, siis peaksid olema väljas naiskunstnike tehtud tööd. Sellisel juhul on õigustatud ju ka nende kooli-aegsed tööd, mil kunstnik alles arenemisjärgus. Kui aga inimesed ei ole tegutsenud kunstnikuna ja tõenäoliselt ei ole see neil kunagi eesmärgiks olnudki ning kõnealused tööd on ilus näputöö, aga mitte omapärane ja uudne kunstiteos, siis ei peaks minu meelest nende töid sellele näitusele välja panema. Või siis oleks võinud olla selgitav tekst, miks just need inimesed ja nende tööd eksponeeritud on.
Tarbekunstinurgakese seinal olevast tekstist võis lugeda: “Naiste hariduse ja kutseoskuste taseme tõstmiseks rajatud käsitöökoolide tegevuse tulemusel tekkisid 20. sajandi alguses eeldused professionaalse tarbekunsti sünniks.” Küllap jah aitasid käsitöökoolid tarbekunsti kujunemisele kaasa aga neist viiest naisest oli näitusel märgitud vaid Olga Penderi puhul, et ta õppis Loiuse Rebenitzi käsitöökoolis. Ülejäänud nelja puhul teave kooli kohta puudub. Võib olla omandasid nad oma oskused hoopis emalt, mõnelt teiselt naiselt või käsitööajakirjadest? Järgmine lause väljapanekut tutvustavas tekstis kõlab: “Louise Rebenitzi käsitöökooli, Tarbekunsti Ateljee ning paljude teiste ühingute, koolide ja ateljeede algatusel omandasid naised eeskujulikud tööoskused ja hakkasid mõjutama elukeskkonna ilmet.” Siinkohal vaidlen ma vastu – naised on läbi sajandite mõjutanud elukeskkonna ilmet. See ei ole alguse saanud 20. sajandi hakatuses. Mõelgem meie rahvarõivastele ja teistele etnograafilistele tekstiilidele. Kusjuures naised ei kujundanud mitte ainult elukeskkonna ilmet, vaid ka oma meespere väljanägemist. Samuti mõjutasid ümbritseva ilmet mõisa ja pastoraadi naispere ja linnanaised.
Aga tagasi näituse juurde – nende viie naise asemel võinuks olla eksponeeritud Vida Pääbo-Juse, Linda Ormessoni, Silvia Vasmuthi, Amarta Lüüsi, Anita Laigo, Ellen Hanseni või mõne teise tol perioodil tegutsenud naiskunstniku looming.
Nõnda siis ei tea ma, mida arvata – kas tekstiilikunsti teema käis näituse kuraatoritele üle jõu või ei olnud neil aega süveneda või oli neil kindel mõte, mis küll näitusel väljendatud ei saanud. Minu jaoks oli seda väljapaneku osa natuke kurb vaadata.
Kuna näitus keskendus Eesti ja Soome naiskunstnike loomingule, siis oleks olnud väga põnev näha eesti tekstiilikunsti kõrval ka soome tekstiilikunsti. See oleks aga selle näituse mahu paisutanud veelgi suuremaks ja ei oleks seetõttu mõistlik olnud. Ma ei kurda ka praeguse tarbekunsti-väljapaneku väiksuse üle. Pigem tunnustan tegijaid, et nad tarbekunsti põgusaltki selle näituse raames ära märkisid.
Kunstimuuseum on küll karantiini tõttu suletud aga vist ühena esimestest korraldas virtuaalse näitusetuuri. Seda sai jälgida Facebooki vahendusel ja see on ka järelvaadatav. Muidugi ei võimalda ringkäik sellist süvenemist ega elamust nagu iseseisev vahetu näitusekülastus. Siinkohal tuleb ikkagi kiita muuseumit kiire tegutsemise eest ja selle eest, et nad andsid inimestele lootust – ka keerulistel aegadel saab edasi tegutseda ja kunsti nautida. Minus süvendas ringkäik kahetsust, et ma teist korda näitusele ei jõudnud aga midagi pole parata. Vast ehk sain tarkust edaspidiseks, et ei maksa olulisi asju kaugele edasi lükata.
P.S.
Tänan Tartu Pauluse kiriku õpetajat Kristjan Luhametsa, kes minu jaoks karantiini ajal oma isiklikust raamatukogust raamatu välja otsis ja vajalikust leheküljest mulle foto saatis. Kui on tarvis saada teavet Tartu kandi vaimulike või kirikuloo kohta, siis on Kristjan Luhamets kindlasti see, kelle poole tasub nõu küsimiseks pöörduda.
