Rõivaste parandamine – 21. sajandi leiutis?

Seekordne postitus on ajendatud hiljutisest kohtumisest ühe toreda ja põneva vanema prouaga. Ta rääkis mulle palju huvitavat nii riietumisest kui ka minu kodukandi ajaloost. Kogesin taaskord, kui kaugele ajas tagasi ulatuvad minust vanemate inimeste teadmised võrreldes minu teadmistega. Mina mäletan asju, mis toimusid 1970. aastatel ja hiljem. Tema rääkis mulle asjadest, mis leidsid aset 1940.-60. aastatel. Vahetult pärast seda kohtumist otsustasin kirjutada rõivaste hooldamisest ja parandamisest. Nii mõndagi sellest on tänasel päeval unustuse hõlma vajumas.

Algsele teemale lisas mõtteid mõned päevad hiljem kuuldud ettekanne. Minu üllatuseks selgus, et Eestis on olemas inimesi, kelle jaoks on rõivaste parandamine midagi uut ja enneolematut. Justkui seda varem ei oleks olnud. Paraku-paraku minu-ealistele ja vanematele inimestele on rõivaste parandamine tavaline ja enesestmõistetav tegevus. Tasub meelde tuletada, mida ja kuidas on varem tehtud.

Järgnevalt mõned näited.

Vabrikutes valmistatud rõivastel oli ostes kaasas riidetükk ja varunööp, villastel sokkidel lõngatups. Kui rõivad lasti rätsepal õmmelda, siis jäeti juurdelõikusel üle jäänud kangatükid alles, et vajadusel oleks võimalik rõivaid sama kangaga parandada.

Rõivaste kahjustumist püüti ennetada. Nii näiteks kasutati pluuside ja päevasärkide kaenlaaluste kaitseks higilappe. Lisaks hoidsid need kandmise ajal rõiva puhta ja meeldivana. Higilapid olid õmmeldud puuvillasest kangast. Higilappe sai osta poest ja need õmmeldi kodus pluusile pahemale poolele. Ka tänapäeval saab higilappe osta. Ma ei tea, kas korduvkasutatavaid müügil on, aga ühekordseid leidub küll.

Higilapid (õmblusvabrik “Võit”)

Kui rõivaese läks katki, siis püüti seda ikka parandada. Juuresoleval fotol on pluus, mis kuulus eespool mainitud proua 1906. aastal sündinud ämmale. Mind vaimustas, et seda pluusi on nii hoolega parandatud. Eks pluusid hakkasid sageli kuluma just kaenla alt ja alloleval fotol on näha, kuidas seda on nõelutud ja lapitud teise kangaga. Küllap kasutas omanik seda pluusi kodustel töödel. Kuna ta kandis hoolt suure aia eest, siis tõenäoliselt just aiatöödel. Vanasti oligi kombeks kasutada kodust tööd tehes vanu rõivaid.

Paigatud pluus

Kui ma sain nii vanaks, et hakkasin kandma puuvillaste asemel õhukesi sukkpükse, siis õpetas ema mulle kohe selgeks sukasilmade ülesvõtmise. Selleks oli meil kodus olemas vastav nõel ning plastikust ümarate servadega kausike. Emal oli ühele niidirullile keritud õhkõrn niit, mille ta oli ise harutanud vanadest sukkpükstest. Millalgi enne minu sündi müüdi sukki koos natukese parandusniidiga. Ka olid varasemalt olemas ettevõtted, kuhu sai viia oma sukkpükse parandamisele. Ma ei tea, kas 1970. aastatel neid veel oli, sest meie peres tehti selliseid töid ise kodus.

Niidirull sukkpükstest harutatud niidiga ja sukasilmade ülesvõtmise nõel

Minu tädil oli olemas sukaseen. Seda kasutati puuvillaste ja villaste sukkade-sokkide parandamisel. Minu kodus millegipärast sukaseent ei olnud aga sellest hoolimata ei jäänud sukad-sokid parandamata.

Sukaseen Eesti Ajaloomuuseumi kogus (AM_38111 K13967_AB)

“Karnaluksist” saab nii sukasilmade ülesvõtmise nõela kui ka sukaseent praegugi osta. Ma ei tea, kui palju neid kasutatakse. Aga kui nad müügil on, siis küllap on ka ostjaid ja kasutajaid.

Küünarnukid ja püksipõlved paigati. Küünarnukkide paikamiseks saab tänapäevalgi poest valmislõigatud paikasid osta. Materjali- ja värvivalik on küll kesine, aga midagi ikkagi on. Vanasti muidugi ei ostetud neid poest, vaid otsiti vajalik kangas välja oma varudest. Lillekese või loomakese õmblemine katkise koha peale või plekile, mis pesus välja ei tulnud, oli lasterõivaste puhul samuti levinud.

Rõivaste pika-ajalisele kasutamisele mõeldi juba nende valmistamisel. Näiteks tütarlaste seelikutel valmistati allääre palistus tavapärasest laiem, et lapse kasvades saaks seelikut pikendada. Rõivaste õmblusvarud jäeti sageli laiad. Nii sai rõivaid tarbe korral laiemaks teha. Ma mäletan oma ema pettumust, kui ta pärast mulle ühe rõivaeseme ostmist avastas, et selle õmblusvarud on järgi andmiseks liiga kitsad.

Alati ei olnud rõivaste parandamise põhjus majanduslik kitsikus. Oli ka riideesemeid, mis olid nii mugavad ja armsad, et neist ei tahetud loobuda.

Ma ei tea, kust on tulnud nüüd see avastus, et rõivaid on võimalik parandada. Kahtlustan, et välismaalt. Läänes taandus see üldlevinud oskus arvatavasti palju varem, kui meil Eestis. Siia jõudis komme katkiseid rõivaid mitte parandada 1990. aastate lõpus ja eriti sel sajandil. See on seotud kasutatud riiete sisseveoga muudest riikidest ning välismaiste odavate madala kvaliteediga rõivaste müügile tulekuga. Tundub, et nüüd impordime me mujalt maailmast mõtte, et rõivaid on võimalik parandada. Me ei pea kõike vaimustusega ja pikemalt mõtlemata mujalt maailmast üle võtma. Lihtsaim viis õppida rõivaid parandama, on rääkida oma ema või vanaemaga. Vanemal põlvkonnal on väärtuslikud teadmised ja kogemused, mida meile jagada.

P.S. Kõik nipid ja head mõtted tekstiilide parandamise osas ei tule kohe meelde. Nad lihtsalt on nii enesestmõistetavad. Kui kellelgi on veel midagi lisada, siis võiks kirjutada siia kommentaaridesse. Oleksin väga tänulik!

Rubriigid: Ajaveeb. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 Responses to Rõivaste parandamine – 21. sajandi leiutis?

  1. Tiiu Hermat kirjutab:

    Minu vanaema õpetas villaste sokkide-kinnaste-kampsunite nõelumist nii, et nõelutud kohta näha ei jäänudki, just nagu kootud oleks olnud.
    Lapitud voodipesu aga enam küll ei taha, vanaema juures omal ajal piisavalt nende peal magatud. Aga tervetest kohtadest saab veel head köögirätikud.

  2. Marju Raabe kirjutab:

    Tänan, Tiiu, kommentaari eest!
    Mul tekkis küsimus – miks ei taha enam lapitud voodipesu? Kas seepärast, et ei ole kena või seepärast, et lapitud koht on ebamugav, kui ta külje alla või põse vastu satub?

  3. Mai kirjutab:

    Ateljeedes olnud ju lausa sellised spetsialistid nagu kunstnõelujad, kes oskasid nõeluda nii, et katkist kohta ei leidnud ka hoolega otsides. Nõelumiseks harutati materjal kas õmbleja kätte toodud kangatükist või õmblusvarudest.
    Sokkide nõelumist õpetati “meie ajal” veel koolis. Sukaseene pidi kodust kaasa võtma. Poisid pidid õppima vähemalt nööpi ette õmblema.

  4. Kairi kirjutab:

    Propageerin soki nõelumist diagonaalis, siis venib nii pikkusse kui laiusse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga