Muljeid näituselt 4. “Mare Kelpman. Värvikood”
- Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
- 3. juuni – 11. september 2022
- Kuraator: Kai Lobjakas
- Kujundus: Anneli Arusaar ja Mare Kelpman
- Graafiline disain: Helmi Arrak
- Video: Virko Veskoja
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis on väljas tekstiilikunstnik Mare Kelpmani looming – villaste kangaste näidised, fotod nendest kangastest valmistatud esemetest, ühe kangamustri loomise käik ning kõige tuntum kangas “Harlequin” paljudes erinevates värvides. Ekraanilt on võimalik vaadata intervjuud, milles kunstnik räägib tootemärgi Mare Kelpman Textile kujunemisest ja avab oma loomingu tagamaid.
Meeldivalt üllatasid mind kangaste värvid, mis olid seintel jaotatud kuude rühma. Mare Kelpmani tekstiilidele mõeldes tulevad esmalt silme ette sini-kollase-valge rombimustriga sallid ja seetõttu on temast jäänud mulje kui praegu pigem heledates toonides kangaloojast. Must-valge, värvilisus ja tumedad toonid mõjusid mulle värskelt ja näitasid Mare Kelpmani kangaste suuremat mitmekesisust. Üldine toon on rõõmsameelne ja samas mahedalt looduslähedane. Mulle üllatuseks meeldis mulle enim kõige tumedamate ja tummisemate kangaste rühm. See viimane on muidugi puhtalt isikliku maitse küsimus.
Huvitav on vitriinides eksponeeritud teekond sellest, kuidas 20. sajandi värvilisest risttoimses koes rätikust ajendatuna sündis uus krepptehnikas rätik kollektsioonist “Bullerby”. Põnev oleks olnud sealjuures teada saada risttoimse rätiku päritolu. On ju sellelgi oma lugu. Aga eks see jääb mõneks järgmiseks korraks.
Seintel olevatel fotodel on sallid, pleedid, padjakatted, rätid, mantlid, jakid, seelikud ja vähemalt üks vest. Rõivad on lihtsalõikelised, mida tingib kanga olemus – soov võimalikult näidata kanga mustrit ja ilmselt ka see, et küllatki hõredakoelisest kangast on raske õmmelda keerukat ja detailirohket rõivast.
Lihtsalõikelised rõivad vastavad tõenäoliselt ka Mare Kelpmani klientide eelistustele. Siit läheb minu jaoks lugu huvitavaks ja tekivad küsimused, millele ma näitusel vastust ei saanud. Mare Kelpmani tekstiile nimetatakse Kalamaja rahvarõivasteks. Seda teemat näitusel nimetati, kuid ei avatud ja see ei vastanuks ka näituse eesmärgile – tutvustada kunstniku loomingut. Oleksin tahtnud saada näitusel vastuseid küsimustele: Miks armastavad Kalmaja elanikud Mare Kelpmani tekstiile? Kas selle taga on tekstiilide kujundus ja materjal või nende loomise aluseks olevad väärtused (jätkusuutlikus, villase kanga tööstusliku kudumise traditsiooni hoidmine, loodusliku materjali kasutus)? Kas Kalamaja rahvas tõttaks neid esemeid ostma ka siis, kui pood asuks näiteks Nõmmel või Lasnamäel ja mitte Telliskivi Loomelinnakus? Kui suurel määral on nende tekstiilide kandmine mingisugusesse rühma kuulumise tunnus ja mis seda rühma iseloomustab?
Kai Lobjaka intervjuu Mare Kelpmaniga oli väga huvitav ja see võiks olla edaspidi järelvaadatav muuseumi kodulehel. Intervjuu andis näitusele põnevat taustateavet ja pani nii mõnegi asja üle mõtlema. Mare Kelpman rääkis, et ta kasutab kudumisel Euroopa lõngu. Ilmselt siis ei ole Eestis toodetav villane lõng tööstuslike masinatega kudumiseks sobiv. Võiks ju olla sobiv. Võib-olla ei oleks Eesti kudumistööstuse väikeste mahtude tõttu sobiliku villase lõnga valmistamine tulus ettevõtmine. Sel juhul võiks ju mõelda ka lõnga tootmisele müügiks väljaspool Eestit. Seda muidugi ei pea tegema Mare Kelpman, vaid juba teised inimesed.
Samuti võiksid meil Eestis olemas olla sellised masinad, et Mare Kelpman ei peaks kuduma oma töid Soomes ja Lätis. Tõsi küll – need maad on kilomeetrite poolest meile nii lähedased naabrid, et pole patt nende juures mõnda tööd teha. Aga ikkagi – miski minus ütleb jälle, et meil peaks olema endil võimekus toota. Selline võimekus tähendab suutlikkust olla ise loojad ja mitte ainult tarbijad. Võiks olla suutlikkus mitte ainult masinaid sisse osta, vaid neid ise Eestis ehitada. Miks mitte?
Mis veel silma jäi? Kuna tegemist on eestimaise tootemärgiga, mille valmistamiseks küll kasutatakse Euroopa lõngu ja kangad kootakse Lätis ja Soomes, siis võiks nii tootemärgi nimi kui ka kangaste nimetused olla eestikeelsed. “Mare Kelpmani Tekstiilid” – sellest saab ka eesti keelt mittevaldav inimene aru või siis õpib vähemalt ühe eestikeelse sõna – tekstiilid – selgeks. Teise võimalusena soovitaksin üheaegselt kasutada nii eestikeelseid kui ka ingliskeelseid nimetusi. Seda kõike ikka selleks, et hoida lisaks villase kanga tööstusliku kudumise traditsioonile elus ka meie emakeelt. Samuti on Kelpman Textile koduleht ingliskeelne ja ma ei leidnud nuppu, mis oleks võimaldanud mul seda eestikeelsena lugeda.
Näitus on avatud veel ainult 11. septembrini. Huvitav ja teaberikas väljapanek. Soovitan seda külastada ja üksiti taas üle vaadata ka tarbekunstimuuseumi püsinäitus. Mina leian sealt alati midagi enda jaoks uut.
