Pilk ajalukku 13. Presidendi kantselei hoone vapivaip
Üle-eelmises postituses kirjutasin lepingu sõlmimist kujutavast vaibast, mida kavandati presidendi kantselei hoone koosolekute ruumi seinale (vt. siit). Juba enne, kui selle vaiba tööjoonis valmis sai, hakati tegema ettevalmistusi teisegi vaiba – vapivaiba – saamiseks.
20. detsembril 1939. aastal toimunud koosolekul esitas arhitekt Alar Kotli pr. Koski kuldtikandiga seinakatte kolm kavandit. Komisjoni liikmed leidsid, et kavandite kohta ei saa nende liiga väikese mõõtkava (1:20) tõttu seisukohta võtta. Kolmest kavandist kõige sobivamat soovis komisjon näha väljatöötatuna loomulikus suuruses. Pr. Koskile soovitati pöörduda tehnilise väljatöötamise osas Linda Ormessoni poole. 6. märtsil 1940. aastal toimunud koosolekul leidis komisjon, et pr. Koski esitatud kuldtikandiga riigivapi kavand ei seisa ülesande kõrgusel ja tundub kunstnik Aarne Mõttuse loodava gobelääni kavandi kõrval tühja ja ilmetuna. Tekkis uusi mõtteid ning komisjon otsustas kiiresti välja kuulutada avaliku võistluse parema ideekavandi saamiseks. Võistluse tingimuste koostajateks määrati Günther Reindorff, Richard Wunderlich ja Alar Kotli. Komisjon leidis, et riigivapi kujutisega vaip peaks olema teatud määral stiiliühtne suure gobelääniga – vaip oleks gobelääntehnikas ja täiendatud kuldtikandiga. Pr. Koskile otsustas komisjon maksta tasu nelja vapi kavandi ja ühe vapi kavandi tööjoonise eest.
Kes oli see proua Kosk, kelle kavandeid komisjon vaatas? See oli noor rakenduskunstnik Aino Schmidt-Kosk, kes oli lõpetanud 1936. aastal Riigi Kunsttööstuskooli ja loonud altari- ja kantslikatteid Eesti kirikutesse. Temast võib lugeda pikemalt siit.
Küllap oli komisjonil õigus, kui nad otsustasid loobuda kuldtikandis vapist. Nägemata küll kavandit tundub mulle, et suuremõõtmeline kuldtikand oleks olnud selle ruumi jaoks liiga uhke.
Vapivaiba ideekavandite saamiseks kuulutas Vabariigi Presidendi Kantselei välja võistluse, mille tingimused olid:
Vaip on mõeldud Kadrioru V. Presidendi Kantselei hoone Valitsuse koosolekute saali ettenähtud seinale mõõduga 2,16 x 3,08 m.
Peamotiivina tuleb vaibal kujutada meie riigi vapp. Vajaduse korral on lubatud kõrvale kalduda ametlikust vapikujust. Vappi ümbritseva pinna käsitlus ja motiivistiku valik jääb võistlejale vabaks, kuid see tuleb kooskõlastada ruumi üldilmele, arvestades ühtlasi ruumi teises seinas asetsevat gobelääni. Riigivapi kõrval võiksid motiividena kasutamisele tulla ka meie maakondade vapid.
Kavand tuleb ettenäha gobelään-tehnikale ja esitada viimistletud kujul 1/5 loomulikust suurusest pappalusele monteeritult.
29. märtsil 1940. aastal astus kokku hindamiskomisjon koosseisus ministriabi Voldemar Päts (esimees), kunstnik Günther Reindorff, rakenduskunstnik Linda Ormesson ja arhitekt Alar Kotli. Komisjonile anti läbivaatamiseks üheksa kavandit. Esimese auhinna vääriliseks tunnistas komisjon kavandi märgusõnaga “Vapivaip 217”, mille autoriks osutus kunstnik Aarne Mõttus. Teise auhinna sai kavand märgusõnaga “70007”. Selle autor oli kunstnik Richard Wunderlich.
Võidutööd iseloomustas komisjon: Esimese auhinna saanud töö on joonistusliselt huvitav, üldilmelt rahulik, gobelääni tehnikale ja kuldtikandusele sobiv, värvid ja joonistuslised detailid ilusad. Suur riigivapp proportsionaalne, maakondade vappide paigutus serviti üksteisele huvitav. Vaip tõotab tulla huvitav selle poolest, et kuldtikandus on näidatud kasutatult ka vappide ja ornamentaalsete ilustuste täiendusena peale keskmise suure riigivapi. Kavandi äärel kasutatud meandri asemel – (mis on õieti suure gobelääni serv vähendatud kujul) – tahetakse näha II auhinna saanud töö äärt, mis kujutab endast hümni sõnadest moodustatud ornamenti. Ehkki võistluse tingimustes ei olnud nõuet kasutada kuldtikandit, hinnati võidutöö puhul ometigi seda, et gobelääni oli kavas kuldtikandiga täiendada.
Teise auhinna saanud kavandi kohta arvas komisjon: II auhinna saanud töö tundub rahutuna suure liikuvuse tõttu tamme ja vappide joonistuses. Gobelääni tehnika jaoks liiga maaliliselt välja töötatud. Ülejäänud seitsme kavandi autorid olid P. Liivak, Paul Luhtein, Georg Vestenberg, Roman Nyman, Fr. Kruusmaa.
28. mail 1940. aastal kogunes komisjon, kuhu kuulusid hindamiskomisjoni liikmed, presidendi vanem käsundusohvitser kolonel Herbert Grabbi ja presidendi kantselei pearaamatupidaja Jaan Saarmaa. H. Grabbi edastas presidendi arvamuse komisjoni poolt auhinnatud töö kohta, millest selgub, et ebameeldiva mulje on jätnud roosavärvilised lintilustused kavandil ja nõrgad võililletaolised puud. Üldmuljelt ei ole kavand küllalt väärikas kuigi idee on hea. Komisjon vaastas veel kord läbi kõik kavandid ja jäi oma otsuse juurde – lugeda parimaks tööks A. Mõtuse poolt esitatud kavand, kuid uues väljatöötuses ja mõningate ümberpaigutuste ja värvide muutmisega. Heaks kiidetakse keskmine riigivapp ja maakondlikkude vappide paigutus. Riigivapp tuleb tõsta kõrgemale ja ülevalt keskelt maakonnavapp alla tuua – seega oleks punased vapid sümmeetriliselt allserval kahelpool. Roheline vaiba tagapõhi peab muudetama pruunimaks ja vappide sinine värv võib olla pehme, kuid toonilt õige – praeguse õrn-rohekas-sinise asemel. Tuleks kaotada peen lillekiri vapi ümbrusest. A. Mõttuselt sooviti 10. juuniks 1940 uut värvilist kavandit, kus oleks arvestatud nende soovidega.
Sarnaselt lepingu sõlmimist kujutavale vaibale jäi tegemata ka vapivaip. Aastakümnete vältel pärast sõda oli koosolekuteruumi otsaseinal esmalt nõukogude riigitegelaste fotod ja seejärel õlimaal “Lenin Smolnõis”. 1974. aastal pandi küll üles vapivaip, kuid sellel oli kujutatud Eesti NSV vappi. Vaiba autor on tekstiilikunstnik Mari Adamson. Ajavahemikus 1990-2002 ehtis seina tekstiilikunstnik Peeter Kuutma vaip “Põhjala” (valmistatud 1980. aastal, kuulub Tallinna Linnamuuseumi kogusse).
2002. aastal toimus koosolekute ruumis remont sisearhitekt Juta Lemberi juhtimisel (eritingimused selleks koostas arhitektuuriajaloolane Mart Kalm) ning siis otsustati Aarne Mõttuse kavandatud vapivaip valmis kududa. Juta Lemberil ja Peeter Kuutmal oli kasutada vaid ajakirjas “Varamu” 1940. aastal ilmunud mustvalge kavand. Teada olid küll riigivapi ja maakondade vappide värvid, kuid muu tuli ise tuletada. Seetõttu jäid arvestamata ka muudatused, mida Aarne Mõttus pidi 1940. aastal kavandi juures tegema. Kavand teostati 2002. aastal kompositsioonilt sellisena nagu A. Mõttus oli esialgselt mõelnud – vapid jäid algsele kohale ja lillkiri jäi alles. Kuna lintide värv ei olnud teada, siis vaiba teostamisel tehti need roosa asemel sinised. Tagapõhi ei saanud roheline (nagu algselt oli mõeldud) ega pruun (nagu komisjon soovis), vaid tumesinine. Ka ei täiendatud vaipa kuldtikandiga. Lõpptulemus on kaunis ja väärikas. Arhitektuuriajaloolase Mart Kalmu hinnangul: Kantseleihoone restaureerimise autori sisearhitekt Juta Lemberi ja vaibakunstnik Peeter Kuutma koostöös valminud seinavaip on väga õnnestunud lahendus, mis paneb riigi ühe tähtsama esindusruumi särama ja lisab pidulikkust.
Vapivaip on sisult oluline märk presidendi esindushoones ja kujunduselt lisab koosolekute ruumi värvi ja elu. Aga sel vaibal on ka laiem tähendus. Ta räägib meile kunstielust 1930. aastate lõpu Eestis – kunstiteoste kavandite saamiseks võistluse korraldamine, riigi esindusruumi kaunistamine kodumaise kunstiga, eesti käsitöömeistrite osalemine kunstitööde teostamisel. Lisaks sellele on 2002. aastal valmis kootud vaibas olemas see, millest kirjutasin lepingusõlmimise vaiba loo lõpuosas – eesti sisearhitekti ja tekstiilikunstniku käepuudutus 21. sajandist.
