Pilk ajalukku 15. Claire Hallik
Seekord teen kõrvalpõike hoopis silmuskudumise maailma.
Minu ema raamatute hulgas oli Claire Halliku raamat “Silmuskudumine”. Selle mustal kaanel oli kolm lõngakera. Vaatasin seda raamatut lapsena korduvalt ja korduvalt. Mällu sööbis autori nimi, kuid Claire Hallik oli minu jaoks aastakümneid ainult nimi raamatukaanel. Kohtan “ainult nimesid” kurvastavalt tihti oma tekstiiliajaloo uurimistöös. Seda suurem oli rõõm, kui ma avastasin, et raamatus “Eesti silmuskudumine 1” (Anu Pink, Siiri Reimann, Kristi Jõeste; Saara kirjastus 2014) on foto ja lõiguke Claire Hallikust. Järgnevalt minu poolt mõned täiendavad infokillud Claire Halliku elu ja tegevuse kohta ning paar sõna tema raamatutest.
Claire Hallik sündis 8. mail (vkj. 25. aprillil) 1909. aastal Tallinnas. Tema isa oli rätsep Villem Hallik ja ema Anna Hallik. Clairel oli noorem õde Martha. Isa Villem suri 1916. aastal. Kolm aastat hiljem abiellus ema rätsep Hendrik Songiga.
Aastatel 1926-1930 töötas Claire Hallik Karl Valkneri töökojas masinal silmuskudumise alal. Seejärel 1931-1932 kudujana A. Abrami nööri-, paela- ja trikotaažitööstuses ning 1938-1943 kudus masinal OÜ “Kodukäsitööle” supelkostüüme ja kampsuneid. 1943. aastal tegutses Claire Hallik iseseiseva kudujana eratellijatele, Eesti Käsitöö Keskusele ja Eesti Rahva Ühisabile. Lisaks valmistas ta mustreid Eesti Käsitöö Keskuse mustrikogusse. 1950. aastal lõpetas Claire Hallik Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi moekunsti eriala. Tööle määrati ta “Maratisse”. Töötas lühikest aega ka ETKVL-is. Seejärel andis mitmesuguseid kursuseid Tallinnas, Loksal, Märjamaal, Haapsalus. Aastatel 1970-1976 valmistas Claire Hallik ette näitust, mis jäi aga toimumata. Ta suri 27. augustil 1976. aastal. Claire Halliku õde Marta Nurmse andis esemed ning näidised, mis ta oli valmistanud kursuste ja raamatute jaoks, üle Eesti Rahva Muuseumile (ERM A 662 ja ERM A 684).
Claire Hallik kirjutas kaks silmuskudumist käsitlevat raamatut. Esimene ilmus 1957. aastal (trükiarv 25 000 eksemplari) ja teine 1973. aastal (30 000 eksemplari). Teise raamatu andis kirjastus “Kunst” 1972. aastal välja ka venekeelsena (Клер Халлик “Вязание на спицах”). Ilmselt seetõttu, et mõlema raamatu pealkiri on “Silmuskudumine”, on teist raamatut peetud esimese kordustrükiks. Päris nii see siiski ei ole. Esimeses raamatus on 227 koekirja, teises 145. Joonised ei ole kahes raamatus samased ja teksti on muudetud. Teemad on enam-vähem samad, kuid teises järjestuses. Esimeses raamatus on 248 ja teises 180 lehekülge.
2009. aastal andis kirjastus “Varrak” välja Claire Halliku 1957. aastal ilmunud raamatu kordustrüki. Tõsi küll – raamatus on tehtud muudatusi. Teksti on kohandatud ja koekirjade näidised on uuesti kootud. Võimalik, et tehtud on ka muid muudatusi, kuid neisse süüvimine nõuaks põhjalikumat käsitlust. Mulle ei ole teada, miks kooti raamatu tarvis uued näidised. Võimalik, et originaalfotod ei ole säilinud. Mõistetav on ka soov mitmevärvilisi näidiseid näidata värvifotodena. 1957. aasta raamatus on fotod mustvalged. Eesti Rahva Muuseumi kogus on olemas koekirjade näidised, mis Claire Hallik oli raamatu jaoks valmistanud. Neid oleks võinud uuesti pildistada, kuid mingil põhjusel sellest loobuti. Tõsi – MuIS-is olevate fotode põhjal tundub, et osa neist ei ole just parima kvaliteediga. Paraku on osad uutest näidistest kootud kehvemini, kui originaalid, ja see paistab fotodelt silma. Näha on tehnoloogilisi vigu, koepinna ebaühtlust ja tänapäevasele kudumistööle sageli iseloomulikku lõngast jämedamate varraste kasutamist, mistõttu tuleb koepind hõredam. Võrreldes uute näidiste värve nendega, mis Claire Hallik kudus, on näha, et uute kudujad olid tema näidiseid näinud ja nendega tuttavad.
2009. aasta raamatus häirib mind veel üks pisiasi. Nimelt on tiitellehe pöördel ja tagakaanel sõnad “näidislapid” ja “mustrilapid”. Aastatel 1990-1995 õppisin ma praeguses Tallinna Ülikoolis käsitöö ja kodunduse õpetajaks. Esimene asi, mis õppejõud meile selgeks tegid (siinkohal meenub mulle kohe meie õppejõud Hilja Aavik), oli see, et tööproove-näidiseid ei tohi nimetada “lappideks”. Meile õpetati, et käsitööõpetaja peab tundma õiget terminoloogiat ja olema oma sõnakasutuses õpilastele eeskujuks. Raamatu põgusal sirvimisel küll tundub, et sisus seda sõna ei kasutata.
Austusavaldusena autori vastu oleks võinud raamatus olla Claire Halliku elu ja tegevuse tutvustus.
2014. aastal ilmus 2009. aasta raamatu juurdetrükk. Samal aastal märkis Pärnamäe kalmistu Claire Halliku haua mittehooldatuks ning alustati selle jälgimist, et anda haud taaskasutusse. Praegu on haual võsa ja pinnas on kerkinud kattes umbes 10 cm jagu hauakivide alumisest osast.
