Pilk ajalukku 9. Mööbel, tikitud katteriie ja tikkija-perenaine

Tänane postitus on väike aga oluline kõrvalepõige vaipade juurest. Seekord kirjutan ma tikitud mööblikangast.

1936. aasta 30. aprilli ajalehest “Uus Eesti” saame teada:

Rakü näitus tõi vaataja silma ette kõik nood kunstipärased esemed, mis on määratud selleks, et nad kaunistaksid meie kodusid ja meid endid, olles ühteaegu tarbe- kui ka kunstiesemeiks. Rakenduskunst tungib üha rohkem ja rohkem meie kodudesse, ja mitte üksi kutseliste rakenduskunstnike kaudu, vaid ka perenaised rakendavad oskust mööda oma käed kunsti teenistusse kodukaunistamise otstarbel. Paljud neist on tikkimise, kudumise, vaibapunumise, nahatööde jne. oskustaseme viinud otse kunstilisele kõrgusele. Millised imekaunid esemed valmivad nende hoolsate ja virkade käte all!

Hiljuti oli nende ridade kirjutajal rõõmustav juhus külastada üht kodu Tallinnas, kus perenaise poolt valmistatud ilusate, peente ja kunstimaitseliste käsitööde hulk oli üllatav. Selle kodu perenaise, kes on endisi Laikmaa õpilasi, käe all on valminud kümneid sohvapatju, akende ja uste eesriideid, gobelääne, vaipu jne.

Erilist tähelepanu aga pälvib ampiirstiilis mööbel, mille katteriided on tikkinud perenaine ise. Käsitöö on tehtud gobeläänpistes. Et anda pilti selle töö ulatusest, nimetame, et igale ruutsentimeetrile tuleb selliseid pisteid 25. Kokku on ühe sohva ja kuue tugitooli tikkimiseks tehtud 1.100.000 pistet ning selleks kulus poolteist aastat virka tööd. Milline kannatlikkus ja püsivus! Mustrite kavandid on valmistanud kunstnik G. Reindorff. Mustrite põhivärvid on beesh ja helesinine, vana kuldkollase ornamentikaga vahelduvad lillelised kompositsioonid.

Vastavalt ümbrusele on ka kardinad võõrastetoas samuti valmistatud originaalmustrite järele fileetöö tehnikas.

Kabinetis leiame grupi sohvapatju. Ka siin on väsimatu ja kunstimaitseline perenaine näidanud oma isiklikku oskust värvide kompositsioonis ja mustrite paigutustes.

Kirjutist täiendav foto mööblist on küll kahjuks tehniliselt õige kehv ega anna sohvast ja tugitoolidest arusaadavat pilti. Minu esmatutvus sellesse mööblikomplekti kuuluva sohvaga sai teoks tänu Mirjam Peili ja Toomas Zuppingu raamatule “Toast tuppa” (vt. lk. 78).

Pea esimene mõte, mis mul seda 1936. aasta artiklit lugedes tekkis, oli küsimus, et kes oli see “perenaine”. Väikese otsingu ja Toomas Zuppingu lahkel abil selgus, et selleks oli proua Edith Käärik (1895-1965).
Edith Käärik õppis maalimist lisaks artiklis mainitud Ants Laikmaale ka August Janseni juures. Ta oli abielus Eesti esimese riigisekretäri ja hilisema riigi trükikoja juhataja Theodor Käärikuga (1889-1940) ning neil oli kaks poega. Abikaasa Theodor oli lisaks ametitööle ka ühiskondlikult aktiivne ning Eesti kunsti toetaja. Artiklis üles loetletud käsitööd panevad arvama, et Edith Käärik oli kodule pühendunud, kuid tegelikult rakendas ta ennast ka väljaspool kodu. Ta oli kodukäsitöö nõunik Eesti Käsitöö Edendamise Keskuses ning Kristliku Noorte Naiste Ühingu õppetöökoja asutaja ja juhataja. 1937. aastal korraldas ühingu toimkond eesotsas Edith Käärikuga Tallinna kunstihoones ajaloolise mööbli näituse “4 sajandit mööblikunsti”. Seal oli vaatamiseks väljas ka kõnealune Edith Kääriku tikitud katteriidega mööblikomplekt. Aasta hiljem toimus ühingu korraldusel kunstihoones näitus “Idamaa kunst ja vaibad”. Ka seekord oli Edith Käärik eestvedajaks. Lisaks sellele kirjutas ta näitusekataloogi Ees- ja Kesk-Aasia vaipu tutvustava teksti. 1939. aastal osales Edith Käärik naiskunstnike näituse korraldustoimkonna töös.
Aastal 1944 lahkus Edith Käärik Eestist. Ta elas Saksamaal ning seejärel aastatel 1945-1965 Rootsis. Lisaks leivatööle moetikandite tegijana moekeskuses Gille Modeller oli ta ka ühiskondlikult aktiive kuni oma surmani 1965. aastal.

Sohvale on tikitud aastaarv 1932, mis annab meile teada tikkimistöö aja. Oluline on rõhutada, et katteriiete mustri autoriks oli kunstnik Günther Reindorff (1889-1974). Niisiis on selgi korral tekstiilkäsitöösse kaasatud mustriloojaks kunstnik.

Mööblikomplektist on säilinud tikitud katteriidega sohva. Lisaks on teadaolevalt alles ka kaks tooli, kuid nendel tikitud katteriiet ei ole. Kahtlemata on sohva näol tegemist väga väärtusliku mööbliesemega ning on põhjust rõõmus olla, et see alles on.

Kui kellelgi on aega ja jaksu, siis miks mitte Edith Käärikust eeskuju võtta ja endagi mööblit samalaadselt kaunistada. Iseasi muidugi, kas sellise mööbli peale, mille valmistamiseks nii palju aega on pühendatud, ka istuda raatsiks …