Lootusetu lõimimine

2002. aasta sügisel toimunud sõnavõistluse I auhinna pälvis kirjanik Ain Kaalep, kes pakkus sõna “integratsioon” asemele eestipärase “lõimimine”.

“3. (Euroopa) integratsiooni kõrval lõimimine, lõiming. Uued tuletised on tehtud väga vanast tüvest lõim : lõime metafoorse kujutluse alusel. Euroopa eri osad ühtlustuvad ja ühinevad tervikuks, mida piltlikult nagu kangast seovad lõimelõngad. Samast tüvest saame ka tarvilikud tegusõnad lõimima = integreerima ja lõimuma = integreeruma. Lõimima kohta on andmeid ka murdekeelest.” (Tiiu Erelt “Sõnavõistlus andis uued eesti sõnad” – Oma Keel, 2003, nr 1, lk 5–19).

Uus sõna juurdus kiiresti eestlaste keelepruuki ja 20 aastat on see nüüd kasutusel olnud. Sõna tuli kärmelt keelde, “lõimumise” endaga aga ei ole asjad Eestis kuuldavasti sugugi nii kiiresti ja kergelt läinud.

Mulle ei ole teada, kas Ain Kaalep või keegi võistluse žüriiliikmetest tolleks hetkeks ise kangast kudunud olid. Kangakudumise puhul on nimelt nõnda, et lõimelõngad jooksevad üldjuhul rööpselt ega puutu omavahel kokku. Suga, mille piide vahelt lõngad jooksevad, hoiab lõngu kindalt üksteisest eraldi (Tõsi – tean omast kogemusest, et villased lõimelõngad võivad omavahel soa ees haakuda ja see on üpris ebameeldiv olukord – selleks, et saaks kangast edasi kududa, tuleb need lõimelõngad lahutada). Lõimelõngad seob kangaks koelõng. Seda protsessi nimetatakse kudumiseks.

Vaadakem, mis asjatundjad ütlevad:

• “Kangas tekib lõime- ja koelõngade ristlemisest omavahel kindla korra järgi.” (“Kangakudumise käsiraamat” Toim. L. Mälksoo, Tln. 1945)

• “Kangas tekib kangakudumisel kahe lõngasüsteemi omavahelisel põimumisel. Lõimelõngad veetakse kangastelgedele vajalikus pikkuses, laiuses ja tiheduses. Koelõngad kootakse lõimelõngadesse lõnghaaval.” (L. Kivilo, e. Pedriks “Õmblusmaterjalid” Tln. 1988)

• “KANGAS tekib koe- ja lõimelõngade ristlemisel.” (Mare Kelpman “Kangakudumine” Tln. 1998)

Seega – kui ei ole koelõnga ja kudumist, siis jäävad lõimelõngad eraldiseisvateks lõngadeks.

Iga kord, kui kurdetakse, et lõimimine/lõimumine on Eestis edenenud kehvalt, mõtlen ma, et mida siis oodati – kasutades sellist sõna ei ole põhjust muud tahtagi. Kui ei ole seda, mis seob, ei teki ka ilusat tervikut. Äkki oleks aeg loobuda sisuliselt vildaka sõna “lõimimine” kasutamisest? Vaevalt see õnnestub, sest see sõna on nii levinud. Aitaks ehk, kui koolidesse viia sisse kangakudumise algõpetus nii poistele kui tüdrukutele. Siis on lootust, et ühe põlvkonna jooksul see totter sõna eesti keelest kaob.

Similar Posts

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.