“Kunstnik või kummaline naine? Vanda Juhansoo”. Pärast näitust.

Selle teksti kirjutasin põhiosas valmis märtsi algupoolel. Siis tuli koroona ja karantiin, mis viis mõtted hoopis mujale. Panen selle siiski siia ülesse. On ju Vanda Juhansoo looming aegumatu ja tema kohta kirjutatut loetakse ka edaspidi.

Tuntud või tundmatu?

Suur tänu kõigile, kes mu eelmist kirjatükki “Vanda Juhansoo näitusesaalis” kommenteerisid. Vestlustest koorus minu jaoks vastus küsimusele, kas Vanda Juhansoo on tuntud või tundmatu. Arvan, et ta on tuntud tekstiilikunstnikele, käsitöölistele, tekstiilitööga kokku puutuvatele etnoloogidele ja neile, kes on tema Valgemetsa kodu külastanud. Tundmatu on Vanda Juhansoo kunstnike jaoks ja vist ka valdava osa kunstiteadlaste jaoks. Esmane järeldus siit on, et kõigile Eesti kunstitudengitele tuleks rääkida Eesti kunstiajaloo aine raames ka tarbekunsti ajaloost. Tulevastele kunstiteadlastele eeldatavasti Eesti tarbekunsti ajalugu õpetatakse. Ehk vajab see teema ülikoolis siiski põhjalikumat käsitlust.

Huvitav oli vaadata, millele erinevad inimesed Vanda Juhansoo puhul tähelepanu pööravad. Kui näituse kuraatorid küsisid intrigeerivalt, kas Vanda Juhansoo oli kunstnik ja tõdesid: “Asjaolude sunnil pühendus Vanda Juhansoo lõpuks täielikult kunstiõpetaja elukutsele /…/”, siis Heie Marie Treier kirjutas Facebooki kunstihariduse gruppi KUHI näituse kohta hoopis nõnda: “Kunagise kunstiõpetaja taasavastamine. Kunstiõpetuse ajalugu pole meil kirjutatud ja tundub, et olulisi kunstiõpetajaid pole eriti dokumenteeritud. Siin on aga ühele kunstiõpetajale pühendatud näitus Tarbekunsti ja Disaini muuseumis ning temast räägitakse saates OP.” Taas Vanda Juhansoo tegevus hoopis teisest vaatenurgast vaadatuna – esmatähtis on tema tegevus kunstiõpetajana! Mul on hea meel, et selle näituse tulemusena on esile tõstetud ja väärtustatud (kunsti)õpetaja ametit.

Taaskord kolme töö autorsusest

29. veebruaril toimunud kuraatorituuril vastas Rebeka Põldsam minu eelmises kirjatükis esitatud väidetele mõnede näitusel olevate tööde autorsuse kohta. Ta ütles, et tema arvates on tanulintide autor siiski Vanda Juhansoo ja põhjenduseks tõi ta, et tanulintidel kujutatud motiivid on Vanda Juhansoole omased. Siin ma jään küll oma seisukoha juurde. Olen nõus, et motiivid on Vanda Juhansoole omased, aga tikkimisviis küll mitte. Huvitavalt ja teisest vaatepunktis sõnastas sama seisukoha üks näituse külastaja. Pärast kuraatorituuri seisin maalitud tooli juures ja mõtisklesin omaette. Ootamatult kuulsin üht repliiki – üks naine mu kõrval ütles oma kaaslasele: “See, kes tikib selliseid siniseid paelu, ei joonista niimoodi sõrmega.” Lisaks eelnevale tuleks siinkohal meenutada, et Vanda Juhansoo ei tikkinud kahte ühesugust asja. Need tanulindid on aga just kaks ühesugust tekstiili.

Vaiba (ETDM R_ 12063 47907 j Te) kohta ütles Rebeka Põldsam, et kuna Vanda Juhansoo tegi enne sõda osaühingu “Kodukäsitöö” kaudu ka tellimustöid, siis see vaip võib olla üks neist töödest. Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum on aga selle vaiba dateerinud aastatesse 1955-1960. “Kodukäsitöö” tegutses teatavasti enne sõda. Nii, et mine võta kinni, kuidas lugu selle vaiba autorsusega on.

Padjast Rebeka Põldsam ei rääkinud. Näitusesaalis uuesti seda vaadates avastasin sealt mõned hilisemad pisted. Võimalik, et need on Vanda Juhansoo teinud laguneva tikandi parandamise eesmärgil. Seega siis ikkagi vist on Vanda Juhansoo käepuudutus vähesel määral ka selle padja juures.

Tore oleks kuulda või lugeda kellegi kolmanda arvamust nende tekstiilide autorsuse kohta. Taas pean tõdema, et Vanda Juhansoo looming vajaks tõsist süvitsiminevat uurimust.

Vanda Juhansoo Eesti ajakirjanduse vaatevinklist

Näitusega käsikäes ilmus Vanda Juhansoost ajakirjanduses mitu artiklit erinevatelt autoritelt. Vaatlen neid ilmumise järjekorras.

29. jaanuari ajalehes “Eesti Ekspress” ilmus artikkel “Enda pilli järgi tantsides” Anne Vetiku sulest. Ilmselgelt on ta Vanda Juhansoost vaimustatud. Aga ta laseb oma fantaasial lennata kirjutades Vanda Juhansoost oma isiklikest tõekspidamistest ja eelistustest lähtudes ning tõlgendades Vanda Juhansoo elu ja tegevust omale meelepäraselt. Kust võtab Anne Vetik näiteks, et Vanda Juhansoo “sülitas kõrge kaarega” traditsioonilisele perekonnamudelile ja klassikalistele soorollidele? Vallalisus ja lastetus on olnud läbi aegade vägagi traditsiooniline ja laialdaselt levinud perekonnamudel ning Vanda Juhansoo oli klassikaliselt naiselik – palkas mehed omale maja ehitama, kandis silmatorkavaid ehteid ja rõivaid, tikkis ja kudus kangaid, kaunistas kodu, võõrustas külalisi, armastas lapsi ja loomi.

Mis kõrge kaarega sülitamisse puutub, siis kaasaegsete meenutustele tuginedes pidas Vanda Juhansoo lugu nii teistest inimestest kui ka iseendast. Elve Aasa raamatus on Vanda Juhansoo kaasaegsete mälestustes tagasihoidlik, väljapeetud, kõigi isikupäraga arvestav ja teisi inimesi mitte kunagi hukka mõistev. Huvitav, mida oleks Vanda Juhansoo tundnud, kui tema elu ajal oleks tema kohta öeldud “sülitas kõrge kaarega”? Tänapäevane keelepruuk (eesti ajakirjanduses on keelekasutus muutunud lühikese ajaga aina lodevamaks) ei sobi iga teksti kirjutamiseks.

Anne Vetiku artiklist loeme veel: “… ja tundis end igati täisväärtusliku inimesena, ilma selleta, et oleks abiellunud ja saanud hulga eesti soost lapsi” Kust võtab Anne Vetik, et Vanda Juhansoo just nii tundis? Anne Vetik lihtsalt arvab, et Vanda Juhansoo nii tundis, sest talle meeldib nii arvata. Mida Vanda Juhansoo tegelikult mõtles ja tundis – sellest allikad ei kõnele.

Anne Vetiku artiklit lugedes tekib küsimus – kas on õige kasutada teist (ammu surnud) inimest oma agenda elluviimiseks teabekilde valikuliselt ja meelevaldselt oma kasuks käänates? Kas selline teguviis on eetiline?

Vanda Juhansoo puhul on selle näitusega seoses rääkides ja kirjutades rõhutatud tema erilisust – üks esimesi professionaalseid tarbekunstnikke, õppinud Helsingis, palju reisinud. Kui lugeda eesti naiste elulugusid, siis ei olegi Vanda Juhansoo elulugu nii eriline. Haritud, tegusaid ja ajalukku jääva jälje jätnud naisi ei olegi sellest ajast nii vähe. Olgu siin nimetatud Elfriede Lender, Marie Under, Olga Mikk-Krull, Ebba Saral, Liina Reiman, Anni Varma, Helmi Neggo, Ella Ilbak, Marta Schmiedehelm, õed Meid. Need on esimesena mulle meenunud naised erinevatelt elualadelt ning sündinud aastatel 1882-1901. Paljud naised õppisid ja töötasid enne esimest maailmasõda Peterburis ja Helsingis. Sõdadevahelisel ajal täiendati end mitmel pool maailmas. Aeg oli selline, naistele avanesid uued võimalused ja nad kasutasid neid.

ETV kultuurisaate OP saatelõik “Kunstnik ja kummaline naine Vanda Juhansoo” on tore. Kiidan saate tegijaid intervjueeritavate valiku eest! Eve Kiho on selle näitusega seoses kirjutajatest-rääkijatest ainuke, kes on Vanda Juhansooga isiklikult kokku puutunud ja kõneles saates sellest, milline inimene Vanda Juhansoo oli. Lisaks on Eve Kiho ise väga võluv isiksus, keda oli teleekraanilt vahva vaadata. Tekstiilikunstnik Tiina Puhkan rääkis Vanda Juhansoost kui kunstnikust ning tema loomingust. See oligi minu arvates kõige olulisem, mida selle näituse juures välja tuua. OP-i meeskond oli teinud väga põhjalikku tööd. Nad olid filminud saatelõiku nii Tallinnas Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kui ka Tartus. Kui midagi ette heita, siis Eesti Rahva Muuseumis filmitud osa oleks võinud natuke pikem olla ja ERM kui Vanda Juhansoo pärandi üks hoidja oleks võinud olla saates nimetatud (kui juba seal filmitud kaadreid saates näidati).

Kait Sepp kirjutab artiklis “Tagasi pildile”, et Vanda Juhansoo “oli ühismälust peaaegu pühitud” kuni kõnealuse näituseni. Sellele ma muidugi vaidlen vastu (vt. eespool). Ühismälu – kuidas seda mõõta? Ikkagi kaldume me arvama, et kui mina tean, siis teavad kõik, ja kui mina ei tea, siis ei tea keegi.

Rõhuasetus artiklis on sel, et Vanda Juhansoo “/…/ on kunstnik, kellele teistmoodi elamine ei tulnud kõne alla. Ta töötas vahenditega, mis olid talle kättesaadavad”. Küllap see nii oli ja eks ta nii ole enamuse erialade puhul. Sama võib öelda nii füüsikute-keemikute, muusikute, inseneride, sportlaste, põllumeeste, pankurite ja teiste elualade esindajate kohta – enamasti tehakse oma tööd kirega. Kirg ja suur armastus ei ole iseloomulik ainult kunstnikele. Mäletan Tallinna Kaubamajas üht müüjannat, kes oli alati väga rõõmus ja ütles mulle kord, et ta lihtsalt armastab oma tööd. Samuti ei ole erandlik, et Vanda Juhansoo “töötas vahenditega, mis olid talle kättesaadavad”. Seda teevad paljud käsitöölised. Mis teeb siis temast kunstniku? Vast peitub vastus Kait Sepa lauses: “Vanda Juhansoo puhul on kohasem tunnustada kunstnikku kui eriliselt uudse vaatenurgaga meisterdajat.” Vanda Juhansoo loomingu erilisus on see, mis teeb temast kunstniku.

Kui nokkida pisiasjade kallal, siis huvitav on Kait Sepa lause artiklis: “Teisel fotol loob kunstnik müütiliste mõõtmetega kohvikannu”. Mina sellist fotot näitusel ei leidnud. Küll oli näitusel ülesvõte allkirjaga “Vanda külalistele kohvi pakkumas”. Ei tea, kas see kohvikannu loomine on näpuviga või on artikli toimetaja oma arusaamist mööda artiklis kohenduse teinud.

See, et Vanda Juhansoost ajalehes “Sirp” artikkel avaldati, on kahtlemata väga tore. Tekstiilikunstist kirjutatakse “Sirbis” kahjuks haruharva.

Ajakirja “Eesti Naises” märtsikuu numbris ilmus Kadri Karro artikkel “Vanda Juhansoo – julgelt isemoodi”. Valdav osa selles artiklis avaldatud tõsiasjadest ja arvamustest olid mul juba kusagilt eelnevalt loetud – artikkel on suures osas varem ilmunu kordamine. Mitmed lõigud artiklis on võetud Elve Aasa raamatust “Mis hull – see huvitav” ilma sellele viitamata. Ka artikli illustratsioonid on korduvalt nähtud. Nüüd võib juba öelda, et Vanda Juhansoo tikitud kampsunit on üle ekspluateeritud ja krae on sellele väga lähedal. Oleksin tahtnud midagi uut nii kirjasõnas kui ka fotodes. Materjale Vanda Juhansoo kohta on Eesti muuseumides väga palju ja suur osa neist on ka digiteeritud st. pildid on MuIS-is olemas ja avalikult kättesaadavad. Samuti saab enamuse tekste kätte kas digitaalselt või paberil. Oleksin oodanud kirjutaja uut põnevat vaatenurka. Aga seda ei olnud.

Ajalehe “Postimees” veebiväljaandes ilmunud Heili Reinarti lugu “Veidrikust Valgemetsa nõia Vanda Juhansoo tõelised anded vajusid unustusse” ma lugeda ei saanudki, sest artikkel on tasuline ja ainult veebis avaldatud. Selle lugemiseks tuleks maksta 1 euro ja kinnitada, et olen nõus tellimis- ja kasutamistingimustega. Tingimuste tekst on hiigelpikk. Kulutada selle artikli lugemise nimel tohutu aeg mingisuguste tingimuste läbitöötamiseks käib mulle üle jõu. Artikli pealkiri ei sisendanud ka mulle lootust, et see kirjutis sisaldaks midagi enamat kui varasemate tekstide ümberjutustust ja stampide – veidrik, nõid, tõelised anded vajusid unustusse – taasesitamist. Loodetavasti on siiski pealkirja puhul tegemist ajakirjanduses nii tavaliseks saanud nõksuga – ülepaisutatud pealkirjaga püütakse lugejaid meelitada. Vastasel korral ei oleks äsja lõppenud näitusest ju suurt kasu olnud, sest hoolimata kuraatorite püüdlustest tähtsustada Vanda Juhansood kui kunstnikku, räägitakse temast veelgi enam kui veidrikust ja nõiast.

Kokkuvõttes oli näitus võrratu, innustas mind Vanda Juhansoost kirjutatud tekste lugema ja uuesti üle lugema ning pani arutlema. Mõned mõtted jäid siia ajaveebi kirja panemata. Ehk siis kunagi hiljem kusagil mujal. Ehkki ametlikke andmeid minu käsutuses ei ole, oletan siiski, et näituse külastajate hulk oli küllaltki suur. Ehk suuremgi, kui muuseum oskas ette näha. Usun, et külastajate jaoks oli see näitus tõeline elamus. Eesti ajakirjandusel on aga veel tublisti arenguruumi.

P.S.

Vanda Juhansoo näitusel oli seinal “Vanda valmistatud kodune seinakaunistus või “kärbsepüüdja””. Usun, et paljud meist tundsid ära, millega on tegemist. See on kräss – etnograafiline kaunistus, mis riputati lakke. Mina õppisin sellist (tõsi küll – kerakujulist) tegema koos oma klassikaaslastega Tallinna 3. keskkooli bioloogia süvaõppe klassist. Valmistasime krässe ja kroone õpetaja käe all minu mäletamist mööda toonases pioneeride palees. Aasta võis siis olla 1986. Hea, kui oled oma elus erinevaid asju õppinud.