Muljeid näituselt 5. Võimust ja vastutusest

Näitus “Vaikelud rahvuslikel motiividel”
koostaja: Jaanus Samma
Eesti Tarbekunsti- ja Disainiuuseum

Olgu kohe algatuseks öeldud, et see näitus on kunstinäitus. Siit ei ole mõtet otsida faktitäpsust ja sügavuti minevat analüüsi. Näituse kuraator Jaanus Samma on kunstnik ja mitte kunstiteadlane või ajaloolane. Tegemist on kunstniku tunnete-mõtete vormistusega näituse kujul.

Näituse tutvustuses on kirjas: Kunstnik Jaanus Samma on rahvuslikkuse konstrueerimise vastu huvi tundnud pikemat aega. Siinsel näitusel on ta isiklikule ja Eesti muuseumide kogudest valitud materjalile tuginedes loonud kaksteist temaatilist kompositsiooni, milles vaatleb rahvuslike mustrite ja kujundite kasutamist Eesti tarbekunstis ja -graafikas 1930.–1950. aastatel. Peamiselt huvitab Sammat rahvusliku ikonograafia seos võimuga ja eestlaste enesekuvandi kujundamine selle ikonograafia abil.
See, et Eesti kunstis on 1930.-1950. aastatel kasutatud rahvuslikke mustreid ja kujundeid, on ammu teada. Jaanus Samma viskab näitusega teema õhku ja sinna see vastuseid saamata lendlema jääb. Näitus ei anna uut teadmist. Küsimused jäävad.

Ehkki seda kusagil otse välja ei öelda, siis nimetatud ajavahemik 1930.-1950. aastad annab aimu, et vaatluse all on nn. Pätsi-aeg ja Stalini-aeg ning Jaanus Samma püüab näidata, et need ajad olid sarnased – rahvuslikkus oli tema arvates mõlemal perioodil võimu teenistuses. Eriti paistab see silma vitriinis “Võim”, kus on kõrvutatud Oru lossi, Kadrioru lossi, viisnurka, Stalini portreed jms. Väliselt võib leida neis aegades ühiseid jooni, kuid kunsti tegemise taust oli neil aegadel väga erinev.

Iga teose taga on inimene – kunstnik. Kas rahvuslike mustrite ja kujundite kasutamine oli vaid võimu teenimiseks või oli ka midagi muud, mis pani kunstnikke seda tegema (nt. siiras armastus rahvakunsti vastu või hoopis isiklik kasu)? Kes olid need kunstnikud, kes rahvuslikkust oma töödesse põimisid? Kas oli ka neid, kes seda ei teinud ja kui menukad nende tööd olid? Käsitletav ajaperiood oli poliitiliste olude tõttu väga mitmekesine. Millist mõju avaldas teosele selle valmistamise aeg? Eraldi vajaks käsitlemist aeg enne ja pärast sõda. Veel enam – seda 30-aastast perioodi tuleks vaadelda mitte kümnendite, vaid kohati lausa aastate kaupa – pakuksin välja aastad 1930-1940, 1940-1941, 1941-1944, 1944-1949, 1949-1955, 1955-1959. 1930. aastate rahvuslikkus kunstis vajaks mitmekülgsemat analüüsi. Lihtne on seda seostada nn. Pätsi-aja autoritaarsusega. See tundub paraku lihtsustatud ja juba stereotüüpne lähenemine. Sain sellele kinnitust vastilmunud raamatust “Moodsa elu õppetunnid” (autorid Anu Kannike ja Madle Uibo): Ometi polnud inimeste vaimu ja keha uuendamine üksnes riigiisade näpunäiteil riikliku propaganda abil pealesurutud projekt. Sama mõjukas ja kohati mõjukaimgi oli üha tugevnev kodanikuühiskond – arvukad seltsid ja ühendused, mis ühistunde ja siira entusiasmi toel uut, kultuursemat elu aitasid rajada.

Minu jaoks ei ole niivõrd huvi äratav mitte rahvuslikkuse kasutamine kunstis, vaid nõukogude sümboolika kasutamine aastatel 1940-1941 ja pärast sõda ning selle põimimine rahvuslike motiividega. Mis ajendas kunstnikke kasutama oma töödes nõukogude sümboolikat? Seda aega võiks vaadelda ka näiteks kunstnike kaupa – kes tegi võimule meelepärast kunsti, kes vaikis ja kes püüdis laveerida. Koolilõputööd, mis on näitusel väljas, ei esinda noore kunstniku tahet, vaid kooli ettekirjutust, mis lähtus riigi tahtest. Oluline küsimus on, et mida me võiksime sellest ajast tänasel päeval õppida.

Vaadeldes rahvuslikkust võimu teenistuses oleks võinud näitusel leida käsitlemist Eestist pagenud kunstnike looming aastatel 1944-1959. Kui palju ja miks kasutasid nemad rahvuslikke motiive? Näitusel on mõned tööd – Geislingeni põgenikelaagris 1947. aastal valmistatud sõlg, raamat “Eesti sport”, taldrik “Tütarlaps laevukesega”. Ilmselt ei kasutanud kunstnikud paguluses rahvuslikke motiive mitte võimu ettekirjutuse tõttu, sest ühiskonnad, kus nad elasid, ei nõudnud neilt seda. Aga miks nad neid siis kasutasid? Ehk oli seda vaja nende hingele ja vaimule. Oli ju vaja seda, mis andis võõrsil endisest elust äralõigatuna tuge. Samas võtmes võib vaadelda Eestis tegutsenud kunstnike loomingut – ka nende hingele ja vaimule võis olla vaja seda toetuspunkti. Niisamuti inimestele, kes seda kunsti ostsid. Vahest ei ole vale väita, et rahvuslikkus kunstis oli üks asjaolu, mis aitas meid läbi aja kanda Eesti taasiseseisvuseni.

Näitusel keskendutakse eeskätt kunsti tegijatele, kuid mitte selle nö. tarbijatele. Kõik, mida tehti, ei jõudnud rahvani ja kõike, mida tehti, ei võtnud inimesed omaks. Jaanus Samma ei analüüsi, kas ja kuivõrd võtsid inimesed kunstnike poolt loodud rahvuslikkust omaks. Selle üle võib mudugi mõtiskleda iga külastaja ise – milliseid esemed on olnud tema vanavanemate ja lapsepõlvekodus ja milliste teostega ta ise end praegu ümbritseb.

Kõigist näitusel vaadeldud teemadest eraldi kirjutada läheks liiga pikaks. Olgu siin siis vaid mõned tähelepanekud.
Vitriini “Läänemere isandad” saatekirjas on lause: Viikingite teema köitis omal ajal ka kodutütreid, kes otsustasid 1938. aastal kinkida Konstantin Pätsile suuremõõtmelise viikinglaevadega vaiba. Lauses on kolm faktiviga – ei otsustanud kodutütred, ei otsustanud 1938. aastal ja ei otsustanud kinkida viikinglaevadega vaipa (vt. Pilk ajalukku. Kodutütarde tikitud vaip).
Kõige hõredamaks jäi minu jaoks vitriin “Jõulud-näärid”. Seda teemat oleks saanud mitmekülgsemalt käsitleda. Huvitav on Boris Lukatsi litograafia, kuid kahjuks on see paigutatud vitriini sügavusse ja seetõttu halvasti nähtav. Vitriinis on üks foto märkusega saatetekstis: Samasse 1940. aastate lõppu jääb ka foto emast ja pojast küünlavalgel, kus pildil olev noor poiss ei sutnud hiljem enam meenutada, kas tähistati jõulu- või nääripühi. Jääb arusaamatuks, miks seda märkust vaja on. Küll tundub mulle, et kirikuga vähe kokku puutunud sõjajärgsete põlvkondade jaoks tähendavad jõulud jõululaupäeva st. 24. detsembrit. Jõulupühad on siiski pikemad hõlmates lisaks jõululaupäevale ka esimest, teist ja kolmandat püha. Jõuluaeg kestab kolmekuningapäevani st. 6. jaanuarini. Selle aja sisse jääb veel Jeesuse nimepäev ehk 1. jaanuar. Ei ole siis ime, et fotol kujutatud poiss hiljem ei mäletanud, millisel päeval foto täpselt tehtud oli.
Vitriinis “Kodualtar püha Koidulaga” on esiplaanil katkise ninaga Lydia Koidula büst. Raske uskuda, et keegi katkise ninaga Koidulat oma “kodualtaril” oleks hoidnud. Koidula põrmu väljakaevamist kujutav joonistus on vastuolus vitriini teemaga – sugugi mitte üksmeelselt ei ole kiidetud heaks Lydia Koidula säilmete üleskaevamist tema mehe ja poja kõrvalt ning nende toomist Eestisse.

Esemete taustaks vitriinides on suuremõõtmelised tekstiilid – vaibad, kangad, kardin. Mõnel puhul on need seotud vitriini teemaga (“Viljapead”, “Agraar-romantika”, “Võim”). Enamasti on tekstiilid taustana puhtalt kaunistavas ülesandes.

Kolme vitriini on lisatud tänapäeva kunstnike loometöö.
Maod (autor Edith Karlson) vitriinis “Võim” on nunnud ja üldse mitte ohtlikud. Ussitamise teema mind ei kõnetanud. Maod meenutasid mulle pigem Boamadu multifilmist “38 papagoid”. Pole midagi parata – eks meil igaühel tekivad seosed omaenese ajaloost.
Õrnuke puuke (autor Anna Mari Liivrand) vitriinis “Agraar-romantika” mind ka väga ei kõnetanud. On teine liig õbluke ses keskkonnas ja vajab eraldi tähelepanu juhtimist oma olemasolule. Muidu kenake. Mis kunstküüntesse puutub, siis ma ei saanud arugi, et need kunstküüned. See selgus minu jaoks alles saateteksti lugedes. Ei ole lihtsalt minu teema. Ehk kõnetab kedagi teist, kel lähem kokkupuude kunstküünenduse-maailmaga.
Tikandiga lina (autor Urmas Lüüs) vitriinis “Töökultus” oli väga mõjus. Ainult et halvasti eksponeeritud. Tikitud tekst ei olnud nähtav ja seda sai lugeda kahjuks ainult seinal olevalt saatetekstilt. Kunst peaks ikka ise kõnelema.

Huvitav lugu on esimeses saalis oleva vaibaga. Selle on kudunud Merike Lond ja Juulia Aleksandra Mikson kavandi järgi, mille autor on Rudolf Lepvalts ja mis ilmus 1931. aastal mapis “Vaibakirjad I”. Näitusel on vaiba autoriks märgitud Jaanus Samma. Vaiba autor on ju ikkagi see, kes loob kavandi, ja mitte see, kes laseb kavandi vaibaks kududa – seega Rudolf Lepvalts ja mitte Jaanus Samma.
Iseenesest on väga meeldiv näha, et üks ammune kavand on vaibaks saanud. Valmis kootud ese anna parema pildi kunstniku mõttest, kui kavand. Samas tundub mulle, et selle vaiba suurust on muudetud ja vaip on nii öelda üleelusuurune. Vähemalt ühe korra on see kavand vaibaks kootud (teadaolevalt ei ole see säilinud). Olles mõnevõrra kursis 1930. aastate vaibakavandite ja käsitööliste hingelaadiga ei usu ma, et see Rudolf Lepvaltsi vaibakavand kuigipalju teostamist ja kodukaunistamiseks väljapanemist leidis. Seega kaldun arvama, et see vaip ei esinda Eesti inimese meelelaadi, vaid on üldpildis juhuslik.

Mis on see, mida sellelt näituselt kaasa võtta? Minu jaoks on see vastutus – kunstniku vastutus, millist sõnumit ta vaatajatele annab. Mida head või halba sünnib inimestele sellest, mida ma täna loon ja eksponeerin? Keda ja milliseid ideid ma oma loometööga teenin? Mida kõneleb minust mu looming aastakümnete pärast – kas ma teenin päevakajalist ja parasjagu populaarset või suudan näha laiemalt ja igavikulises vaates? Kunstnik mõjutab oma loominguga maailma, kuid ta loob samaaegselt monumenti iseendale ja näitab, kes ta ise on. Sellele tasub mõelda eriti praegu monumentide teema valguses. Rahvuslikkus kunstis on jäänud, kuigi mitte nii otsesel moel nagu see oli 1930.-1950. aastatel. See on loomulik, sest kujutamisviis muutub ajas. Nõukogude sümboolika on asendunud muude teemadega, mille sõnumiväärtus selgub ajas.

Kas soovitaksin seda näitust vaatama minna? Jah. Palju huvitavaid ja ilusaid esemeid on muuseumihoidlatest vaatamiseks välja toodud. Saab heita pilgu kunstnik Jaanus Samma mõttemaailma. Saab mõtiskleda kunstniku vastutuse üle. Tõde sellelt näituselt otsida ei ole mõtet.