Pilk ajalukku 22. Kes kirjutaks Mari Adamsonist?

Eesti tekstiiliajalooga tegeledes ei saa kuidagi jätta käsitlemata tekstiilikunstnik Mari Adamsoni elu ja tegevust. Kokkupuude temaga saab alguse juba 1923. aastal, mil ta 15-aastase tütarlapsena asus õppima Riigi Kunsttööstuskooli naiskäsitöö erialale, ning seotus Eesti kunstieluga kestab kuni tema surmani 2000. aastal.

Mari Adamsoni peetakse Eesti tekstiilikunstnikuks number üks. Professionaalsest tekstiilikunstist rääkides alustavad erinevad autorid just temast. Samuti on tal olnud väga oluline roll õppejõuna ja kunstielu korraldajana.

Õige pea – 3. jaanuaril – on Mari Adamsoni 24. surma-aastapäev. Panen siia sel puhul kirja ühe mõtte, mis mind juba mõnda aega saadab.

Paneb imestama, et Mari Adamsoni elust ja loomingust on ilmunud vaid üks raamat ja see anti välja 1960. aastal. Seega 63 aastat tagasi!!! Raamatu autor on kunstiteadlane Helene Kuma ning see on kirjutatud vastavalt ajastu valitsevale (või valitseda püüdvale) ideoloogiale. Mari Adamsoni tegevust enne sõda ja sõja ajal on käsitletud minimaalselt. Pärast raamatu ilmumist jätkus Mari Adamsoni tegus loometöö veel kolm aastakümmet. See mõistagi raamatus ei kajastu. Helene Kuma on kirjutanud ka teise raamatukese, mis ilmus 1991. aastal. Selles on ta põgusalt käsitlenud ka Mari Adamsoni hilisemat loomingut. Paraku küll – see raamat on venekeelne. Mõlemale raamatule (ja Mari Adamsoni tööde näituste kataloogidele) on iseloomulikud kehva trükikvaliteediga fotod tema teostest. Pahatihti on fotod ajale iseloomulikult mustvalged, mistõttu ei anna tekstiilidest õiget ettekujutust. 2002. aastal andis Tarbekunstimuuseum välja Lea Pruuli koostatud DVD lühiülevaatega Mari Adamsoni elust ja loomingust. Korralikku monograafiat ei asenda see kuidagi. On tõsiselt kummastav, et Mari Adamsonist, keda peetakse Eesti tekstiilikunstnikuks number üks, ei ole väärikat raamatut kirjutatud. Nüüd on käes viimane aeg, et see töö ette võtta, sest veel saavad rääkida Mari Adamsonist tema õpilased ja kolleegid. Õigupoolest oleks tulnud kirjutada see raamat siis, kui Mari Adamson veel elas ja temalt endalt oleks olnud võimalik küsida küsimusi, mida varasematel aastakümnetel ei olnud võimalik küsida. Miks laseme me võimaluse käest? Miks lasevad võimaluse käest inimesed, kes on seadnud end Eesti kultuuri-, teadus-, kunsti- ja hariduselu juhtima?

Kes kirjutaks nüüd ja kohe Mari Adamsonist raamatu?