Eelnevates postitustes olen kirjutanud meestest, kes vaipasid on kavandanud. Pikemalt on juttu Aarne Mõttusest. Pisut olen käsitlenud Oskar Kallise ja Adamson-Ericu loomingut. Mainimisi on mu postitusest läbi käinud Ernö Koch. Mehi, kes vaibakavandeid enne II ilmasõda tegid, oli teisigi. Näiteks albumis “Vaibakirjad I” (1931) on esindatud oma kavanditega kunstnikud Richard Wunderlich, Peet Aren, Rudolf Lepvalts,…
Järgnev kirjatükk on ümber tõstetud minu kirikutekstiilide ajaveebist. Püüan kaks ajaveebi aegamööda üheks teha. Seekordne sissekanne pärineb 2014. aasta lõpust ja on pisut täiendatud-tänapäevastatud. 5. oktoobril 2014. aastal oli mul rõõm osaleda Avinurme Elulaadikeskuses kangakudujate infopäeval “Lõimeripsilised põrandakatted”. Infopäeva esimeses osas olid ettekanded “Avinurme lõimeripsiliste põrandakatete kudumisest” (Veinika Västrik), “Mälestused lõimevaipade müümisest” (Ülle Tooming) ja…
Eesti tekstiiliajalooga tegeledes ei saa kuidagi jätta käsitlemata tekstiilikunstnik Mari Adamsoni elu ja tegevust. Kokkupuude temaga saab alguse juba 1923. aastal, mil ta 15-aastase tütarlapsena asus õppima Riigi Kunsttööstuskooli naiskäsitöö erialale, ning seotus Eesti kunstieluga kestab kuni tema surmani 2000. aastal. Mari Adamsoni peetakse Eesti tekstiilikunstnikuks number üks. Professionaalsest tekstiilikunstist rääkides alustavad erinevad autorid just…
See postitus on algselt avaldatud 28. aprillil 2020. aastal minu Kirikutekstiilide ajaveebis. Kuna postituse sisu haakub minu praeguse uurimistööge vaipade vallas, siis avaldan selle siin uuesti – kohendatuna ja täiendatuna. Varasemalt olen kirjutanud lõimeripsvaipadest kiriku pikihoones. Vaipu võib leida kiriku seinte vahel mujaltki. Seekord suundume kooriruumi ja heidame pilgu esmalt altarivaipadele. Need on vaibad, mis…
Mäletatavasti kavandas Aarne Mõttus 1940. aastal presidendi kantselei hoone koosolekute ruumi vapivaiba, mis jäi teostamata. Pärast sõda oli koosolekute ruumi otsaseinal vapivaibale mõeldud kohal nõukogude riigitegelaste – Lenini, Stalini ja Kalinini – fotod. 1948. aastast rippus seal õlimaal “Lenin Smolnõis”. Maja oli Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi valduses. 1974. aastal asetati vapivaibale mõeldud kohale vapivaip. Muidugi…
1936. aastal kinkis Kreenholmi puuvillasaaduste manufaktuuri valitsus Tallinna linnale raekoja saali kaunistamiseks sõlmtehnikas idamaises stiilis põrandavaiba. Vaiba suurus oli 4,5 x 5,5 (teistel andmetel 5 x 6) meetrit ning see oli tehtud Kreenholmi vabriku eritellimusel proua Riisbergi töökojas. Valmistamiseks olid valitud tumedamates toonides lõngad, et vaip oleks kooskõlas raekoja vana ajaloolise saali üldilmega. Volikogu saalis,…
Alates sellest, kui hakkasin rohkem kui kakskümmend aastat tagasi uurima Eesti kirikutekstiile, on mind huvitanud mitte ainult tekstiilide kujunduse loonud kunstnikud, vaid ka esemete teostajad. Sageli ei ole neid inimesi nimetatud. Adamson-Ericu loomingut uurides jäid mulle silma mõned tegijad, kellele tänases postituses tähelepanu pööran. Ja nagu sageli tekstiiliajalugu uurides juhtub – ei pääse me riivamast…
Eesti vaiba- ja tekstiilikunsti alguspunktiks on hakatud lugema kunstnik Oskar Kallise (1892-1918) vaibakavandeid aastast 1915. Need on teadaolevalt esimesed vaibakavandid, mis on loonud professionaalne kunstnik. Üks neist kavanditest on “Ussikuningas”. Oskar Kallis õppis aastatel 1906-1907 ning 1913-1917 Ants Laikmaa ateljeekoolis ja täiendas end 1912-1913 Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel. Ta oli esimene kunstnik, kes omandas kunstihariduse Eestis….
Presidendi kantselei hoone koosolekute ruumi ja kabineti seinad kaeti maja valmimise ajal Adamson-Ericu kavandatud ja Pärnu Linakombinaadis kootud tekstiiltapeetidega. Koosolekute ruumi tapeet oli beeži värvi ja sellel olid vapilõvide kujutised. Töökabineti seinakate oli sinine ning viikinglaeva ja mõõga kujutisega. Nendest tapeetidest võib lugeda minu artiklist eelmisel aastal ilmunud “Muinsuskaitse aastaraamatus” (lk. 76).Paraku küll ei jõudnud…
Olen kirjutanud kahest Aarne Mõttuse kavandatud vaibast. Nüüd tuleb juttu kolmandast. Kui eelmised olid seinavaibad, siis seekord on tegemist põrandavaibaga. 1939. aasta novembris tellis Vabariigi Presidendi Kantselei Linda Risbergi põranda- ja seinavaibatööstuselt villase sõlmtehnikas põrandavaiba kantseleihoone koosolekutesaali eesruumi. Vaiba kavandi autor oli kunstnik Aarne Mõttus. Teadaolevalt ei ole see vaip säilinud ja seetõttu on selle…
Üle-eelmises postituses kirjutasin lepingu sõlmimist kujutavast vaibast, mida kavandati presidendi kantselei hoone koosolekute ruumi seinale (vt. siit). Juba enne, kui selle vaiba tööjoonis valmis sai, hakati tegema ettevalmistusi teisegi vaiba – vapivaiba – saamiseks. 20. detsembril 1939. aastal toimunud koosolekul esitas arhitekt Alar Kotli pr. Koski kuldtikandiga seinakatte kolm kavandit. Komisjoni liikmed leidsid, et kavandite…
1938. aastal valmis Kadriorus arhitekt Alar Kotli projekti järgi presidendi kantselei hoone. Selle sisekujunduse loomisel olid tegevad arhitekt Olev Siinmaa ning kunstnikud Richard Wunderlich, Günther Reindorff, Voldemar Kaarma, Adamson-Eric ja Aarne Mõttus. Adamson-Eric kavandas koosolekuteruumi ja presidendi kabineti tekstiiltapeedid, millest kirjutasin viimatises “Muinsuskaitse aastaraamatus” (lk. 76). Koosolekuteruumi oli kavas kududa kaks vaipa. Suurema vaiba jaoks…
Tallinna Linnamuuseumi kogus on eriline ja põnev seinavaip – “Põhjataevas” (TLM _ 11942 H 1085). Selle valmistas 1938.-1939. aastal Julie Borkvell (ka Borkwell, Julia, 1889-1968). Vaiba suurus on 3,6 x 2,6 meetrit ning see on sõlmitud villasest lõngast linasesse lõime. Julie Borkvell oli matemaatik Albert Borkvelli (1890-1963) abikaasa. Seekord lähen õige kerget teed ja pakun…
Kirjutasin mõnda aega tagasi vaibast, mille kinkisid kodutütred Konstantin Pätsile (vt. siit). See aga ei olnud esimene vaip, mille kodutütred üheskoos kingituseks tikkisid. Aasta varem oli Mari Raamot saanud 65. sünnipäeva kingituseks ristpistes tikitud seinavaiba, mis oli tema jaoks kavandatud ja mille valmistasid kodutütred ühistööna. Mari Raamot (1872-1966) oli Eesti seltskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse…
Aasta oli siis 2004, kui ma käisin Tallinna lähistel Rannamõisa kirikus sealsete tekstiilidega tutvumas. Altariesisel astmestikul oli huvitava kujuga vaip. Sobis see sinna kenasti ehkki ei tundunud just selle asukoha jaoks tehtud. Alles hulk aega hiljem sain ma teada, millega on algselt tegemist olnud – see on kirjutuslaua vaip. Kirjutuslaua vaipasid valmistati 1930. aastatel ja…
Seekord ei kirjuta ma midagi uut. Kogun siia vaid kokku teabekillud ühe Eesti Rahva Muuseumi kogus oleva toreda ja tähelepanuväärse vaiba kohta. 1933. aastal suri kirjanik Juhan Jaigi 3-aastane poeg Peep sarlakitesse. Leina leevendamiseks hakkas Juhan Jaigi abikaasa Wilhelmine (1898-1992) valmistama vaipa. Selleks õppis ta ära sõlmtehnika. Sel ajal oli see tehnika Eestis küllaltki populaarne….
Kodutütarde vaip ei olnud ainuke, mille riigipea Konstantin Päts kingiks sai. 1936. aastal kinkis Reet Kurrik riigivanemale eesti vöödest valmistatud vaiba. Reet Kurrik (1849–1948) on Eesti tekstiiliajaloos oluline isik. Ta korraldas aastatel 1885-1905 Suure-Jaanis Enge mõisas kangakudumise ja käsitöö kursuseid. Temast kirjutan ehk kunagi edaspidi lähemalt. 1939. aastal kinkisid Oru kodunduskeskkooli õpilased presidendile vaiba, mille…
1938. aastal kinkisid kodutütred riigipeale Konstantin Pätsile seinavaiba. Sellest vaibast on päris palju kirjutatud. Soovitan lugeda asjaosaliste meenutusi artiklites “Kuidas Misso talutüdruk presidendile vaipa tikkis”, “Viikinglaevadega vaiba lugu” (“Videvik” 22.11.2007) ja “Veel viikingivaibast” (“Videvik” 5.6.2008). Panen olulisema teabe selle vaiba kohta ka siia oma ajaveebi kirja, et üks killuke Eesti tekstiiliajaloost oleks ka siin minu…
Tekstiilikunstnik Anita Laigo (1901-1984, kuni 1938. a. Obst, Oeste) lõpetas 1923. aastal Kõrgema Kunstikooli “Pallas” joonistusõpetajana ja 1926. aastal sama kooli maali eriala Nikolai Triigi õpilasena. 1931. aastal läbis ta Tartu Naisühingu korraldatud pooleaastase kangakudumise kursuse ja aastatel 1932-1935 Tartu Naisühingu käsitöökooli kolmeaastase kangakudumise kursuse. Pärast “Pallase” lõpetamist töötas Anita Laigo kolm aastat Ambla põllumajandusgümnaasiumi…
Sel kevadel oli võimalus nautida Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Eesti kunstnike loodud rüiuvaipasid. Kahte näitusesaali oli välja pandud 53 rüiut muuseumi enda kogust. Vaid üks vaip oli väljastpoolt muuseumi – Anna Gerretzi “Signatuur”. Näitusesarja “Fookus” eesmärk on näidata oma muuseumi kogus olevaid museaale. Eks see ongi oluline, et muuseum näitab eeskätt oma kogusid. Kes muu…